Eesti telesarjade tootjate elu pole iialgi nii raske olnud kui praegu. Minu kodusel diivanil peavad nad konkureerima Netflixi, HBO ja Amazon Prime’iga ja neil kõigil on miljon korda rohkem raha ja talente, mille abil haaravat sisu toota. Selle mõõdupuuga lähengi hindama uusimat Eesti telesarja «Alo».
Seni püstijalakomöödiat viljelnud teater Point läks oma telesarjas kindla peale. Võeti välismaine garanteeritud eduga tuttav formaat ja täideti see Eesti sisuga, aga eeskätt Eesti näitlejatega. Viimased on ühed parematest, keda võiks niisuguses žanris ette kujutada. Aga vormis on eeskuju saadud eeskätt Briti (ja selle Ameerika variandi) telesarjast «Kontor». No ja ilmselt mõnest muustki.
«Alo» tegevus toimub autode müügisalongis ja nimitegelast, lihtsameelset, kuid amfetamiinilaksu all oleva orava energiaga müügimeest kehastab Tõnis Niinemets. Igasugused müügimehed on juba loomu poolest parodeerimiseks mahlakas materjal, võib-olla isegi liiga lihtne märklaud. Erinevaid värvikaid tüüpe maalisid stsenaristid (tegemist on kollektiivse loominguga) tegelaste sekka julgete toonide ja üpris laia pintsliga. Psühholoogilisele draamale omast juveliiritööd huumorisarja karakterite seast otsida ei maksa.
Paistab, et Niinemets on endale püstijalakomöödiate naljamehena laval ehitanud väikese mõnusa mugavustsooni, mille ta nüüd teleekraanile tõi ja mida ilmselt ka igasuguste asutusepidude õhtujuhina on hea lahti pakkida. Neist piiridest on kahju, sest teatris olen teda märksa huvitavamat tööd tegemas näinud. Teiste osaliste seas hiilgavad vennad Piusid erinevaid rolle täites, ja pole ka ime: nad ju teevad kahe mehega.
Pihikaamera formaat on sedasorti võltsdokumentaalide seas ilmselt üleekspluateeritud, aga selles sarjas on asi oma kohal. Annab karakteritele veidigi sügavust, eriti esimeses osas, kus vaataja südame peab võitma 22 minutiga. Kena leid on salongijuhataja Viljo (Võigemast) esoteerikahuvi, millest minu teada otsest juttu ei tehta, küll aga viidatakse detailide kaudu: püramiid töölaua kohal, mandalakujutis seinal jne. Ära jutusta, näita!
Võimsamaid uuendusi Eesti telesarjade puhul on mitme stsenaristi kasutamine, antud juhul tervelt viis. Oh kui palju on nähtud, kuidas üksinda sarja kirjutav stsenarist end lõpuks sinna sisse ummikusse kirjutab ja vaatajal ei jää muud üle kui haigutades pult haarata.
Mul on hea meel, et Rein Pakk müügimees Reinu rollis juba esimeses osas enam-vähem sarjast välja kirjutati. Kogu ülejäänud ansambel: Võigemast, Sagor, Piusid ja lõpuks ka Niinemets on lihtsalt Pakust mitu pead üle. Esimeses osas lasti särada valdavalt meesnäitlejatel. Kaks naist, koristaja (Külliki Saldre) ja assistent (Linda Kolde) jäid varju.
Kõige suurem etteheide on mul kaamerale ja montaažile. Niisugune kaameraga vehkimine ja suuminupu võdistamine, nagu esimeses osas näha sai, tekitab lihtsalt peavalu. Ja kas see on millegagi põhjendatud? Ilmselt hirmuga, et muidu hakkab kriitik jälle Eesti telesarja süüdistama aegluses ja venimises. Aga kui kaamera korraks paigale jätta, mis siis järele jääb? Äkki vaataja paneks tähele, et mõne stseeni kandev repliik ongi «Rein, Rein, võta üks vein!»?
Ma ei kavatse väita, et «Alo» oleks kõigi aegade parim Eesti telesari (see nimelt jõuab telekavasse 18. oktoobril), aga teiste naljale pretendeerivate Eesti lühiformaatide vastu mängides surub ta palli jõuliselt vastase väravasse. Te saate minu 30 minutit.
Telesari «Alo»
Stsenaarium Mehis Pihla, Jim Ashilevi, Kait Kall, Karl Kermes, Birgit Kermes
Osades Tõnis Niinemets, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Linda Kolde, Reimo Sagor, Rein Pakk, Peeter Volkonski, Külliki Saldre, Liis Lass, Uku Uusberg, Kait Kall, Jim Ashilevi, Alo Kurvits, Saara Nüganen, Andres Mähar, Riho Kütsar jt
Režissöör Doris Tääker
Kaamera Meelis Mikker
Esilinastus 4. oktoobril Kanal 2s