Kunstniku- ja kirjanikupalk annab loomeinimestele ennekõike loomerahu ning elementaarsed sotsiaalsed garantiid, jäi keskse mõttena kõlama pressikonverentsil Kirjanike Liidu Musta laega saalis, kus vaadati tagasi loomepalga pilootprojektile.
Kunstnikupalk kui tunnustus ja vabadus (1)
10. oktoober 2018, 18:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kunstnik tekitab korraldades näitusi, mis on avalikult nähtaval (ja sageli tasuta) endale üldjuhul rohkem kulutusi kui tulusid, mistõttu majanduslik mudel on kunstilise tegevuse juures sageli keeruline. Kuna kultuur ei ole ennekõike majandusharu ja kunstnik pole ettevõtja, siis puhas turu loogika, (mille kohaselt on kõige parem see, mida kõige rohkem ostetakse), kultuuri puhul päriselt ei kehti.
Kuidas ta siis oma tasu saab? 2015. aasta lõpus määras Eesti Kunstnike Liidu määratud komisjon taotluste alusel kunstnikupalga kolmeks aastaks Kaido Olele, Anu Vahtrale, Mark Raidperele, Marge Monkole ja Kris Lemsalule. Monko loobus kunstnikupalgast 2017. aasta septembris seoses tööle asumisega Eesti Kunstiakadeemia fotokunsti osakonna professorina ja alates 2017. aasta oktoobrist sõlmis kunstnike liit seetõttu kunstnikupalga töölepingu pingerea alusel Jass Kaselaanega.
Kunstnikupalga suurus aastaks 2016 oli brutopalgana 1001 eurot (netopalk 805,86 eurot). Palga suurus arvestati komisjoni otsusele eelneva aasta keskmise palga kogukulu järgi. Nüüdseks on Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstnike Liit loovisikutele palka maksnud kolm aastat – palgasaajatele on olnud tagatud kindel sissetulek koos sotsiaalsete garantiidega, mida nii mõnelgi vabakutselisel kunstnikul tegelikult pole.
«Meie kunstnike hulgas on palju inimesi, kes iga päev töötavad, aga ei tea, millised saavad olema nende sissetulekud lähinädalal, -kuul või lausa -aastal, kuid kes ei jäta seepärast oma tööd tegemata,» ütles Eesti Kunstnike Liidu asepresident Elin Kard.
Näiteks kunstnikupalga saaja Anu Vahtra sõnul andis toetus palju rohkem aega ja ruumi kunstiga tegeleda, «kuna on olemas regulaarne baassissetulek, mis katab mu korteriüüri ja ühtlasi olen lubanud omale stuudioruumi. See on oluline, kui ei pea igakuiste kulude pärast pidevalt muretsema ja otsima vabakutselisena sissetulekut. Selle asemel saab arendada oma praktikat ehk siis kunstnikutööd».
Mark Raidpere tõi välja, et temale on kunstnikupalk oluline žest, sest «see ütleb, et ma kuulun kuhugi. See on piiritletud ajaks määratud stabiilne tugi. Ma olen alati toimetanud omaette ja katnud igapäevased elukulud vabakutselise fotograafina, mis on nüüdseks järjest võimatum. Ja sissetulek kunstnikutegevusest võib olla küll meeldivalt järsk, kuid ülimalt harv».
Tunnustus on see ka teistele kunstnikele. «See on suur tunnustus, aga see on ühtlasi tähendanud ka seda, et ma olen saanud tegelda galeriikunstiga – ehk siis tegeleda selliste näitustega, mille jaoks tehtud tööd ei tasustata,» ütles Jass Kaselaan. Ta täpsustas: «Varem on olnud nii, et sa võid küll saada näituse jaoks mingi summa, kuid see kulub alati kõik ära materjali ja tööruumi rendile. Nii et kui sa teed mitu kuud mõnda näitust, siis tegelikult sa teed seda oma muu töö kõrvalt – põhimõtteliselt tasuta. Ühtlasi on mul praegu vist esimest korda elus haigekassa kindlustus.»
Elin Kard rõhutas, et paljud need teosed oleks tõenäoliselt näinud ilmavalgust ka ilma kunstnikupalgata, aga kunstnikupalk on andnud kunstnikele võimaluse rohkem keskenduda. «See on taganud mingi kindla loomerahu. See on vast üks olulisemaid aspekte kunstnikupalga juures.»
Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre sõnul on kunstnikupalga saajate puhul kohe selgelt näha, kuidas see neid aktiveerib: «Kunstnikud saavad selle vabaduse toel mingit julgust juurde, nad hakkavad rohkem tegema ja rohkem näiteks rahvusvahelistes projektides osalema. Ühelt poolt on selge, et iga võimalusega tulebki sul järgmisi, aga teisalt, kui sa ei pea tegema teisi asju, et end ära elatada, tekibki sul rohkem võimalusi, mida vastu võtta. Igaühe ööpäevas on 24 tundi.» Tema sõnul ajendas see toetus paljusid kunstnikke ka eksperimenteerima: «Nad julgevad rohkem loomingulisi riske võtta.»
Anu Vahtra sõnul on kunstnikupalk pikemaajalist süvenemist küll võimaldanud. «On olnud aega ennast arendada: lugeda, käia näitustel – aeg on väga oluline. See kolm aastat on olnud erialaliselt, praktikat silmas pidades väga produktiivne. Areng kunstnikuna on olnud väga suur.»
Muidugi võib tekkida küsimus, kuidas see palk peale loomerahu ja sotsiaalsete garantiide ilmneb. Kuidas tulemust mõõta? Kris Lemsalu leiab, et vähemasti tema puhul ühtegi üksikut tööd või projekti eraldi välja tõsta ei tasu: «Ma olen kolme aastaga kohutavalt palju tööd teinud. See palk on kõikides töödes natuke sees. See on võimaldanud suuremat stuudiot mulle, ta on mulle nagu terake igas töös.»
Ka Kaido Ole on sarnasel arvamusel: «Me mõtleme praegu väga lühikeses perspektiivis,» leiab ta. «Mulle tundub, et on väga oluline, et kunstnik oleks vaba mingist olmelisest tasandist. See kunstnikupalk, see tunnustus võib anda mingi efekti inimesele, et ta ei oskagi seda pärast lahti harutada, et just kunstnikupalk oli võtmetähtsusega. Sul lihtsalt läheb selg natuke rohkem sirgu, sa võtad natuke pikema sammu ja sa kunagi ei tea, millal ja kuhu sa selle pikema sammuga välja jõuad.»
Praeguse seisuga jätkub kunstnikupalga jaotamine ka järgmisel aastal.
Milline on kultuuriministeeriumi vaade, kas pigem võiks neid palkasid võimalikult palju, aga nad oleks madalamad (loojad tuleks ots otsaga kokku) või, et palkasid ise oleks vähem, aga nad summad ise kõrgemad ja võimaldaks uhkemat äraelamist?
INDREK SAAR, kultuuriminister: «Iseenesest oleks võinud sama raha eest ju teha üle kahe korra rohkem miinimumpalkasid ning inimestel oleks samuti elementaarsed sotsiaalsed garantiid olemas olnud.
Aga tänasel päeval saame ju aru, et kui me tahame inimesele pakkuda mingitki loomerahu, siis me peaksime talle maksma suurusjärgus vähemalt Eesti keskmist palka, kuigi see jääb praegu Eesti keskmisest natuke maha.
See suurusjärk peaks olema selline, mille puhul me saame öelda, et looja ei pea iga päev muretsema selle üle, kas tal on õhtul midagi lauale panna või mitte. Sellest tulenevalt olemegi valinud sellise kesktee – selle palgaga keegi ennast ülemäära vabalt tunda ei saa, aga samas ei pea ka muretsema, kas ta elementaarselt toime tuleb. See on olnud meie kokkulepe kunstnike ja kirjanike liiduga, ma arvan, et nemad tajuvad kõige paremini, mis see optimum on.»