Ülevaade: miks prantslased pidevalt protestivad? (2)
4. detsember 2018, 16:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/04/11629317t1h3fb4.jpg)
Viimased kaks nädalat, mil Prantsusmaad on raputanud niinimetatud kollavestide rahutused, on taas kinnitanud prantslaste järjekindlust tulla valitsuse plaanidele vastumeelsuse näitamiseks tänavatele. Prantslaste protestimeelsuse juured ulatuvad aga kaugele minevikku.
Briti väljaande Guardian ajakirjanik Jessica Reed võttis prantslaste sagedase tänavatele tuleku kokku ilmekalt, öeldes: «Kas oled kunagi elanud koos kellegagi, keda armastad väga ja kellega oleks ühine elu ideaalne - kui nad vaid veidi muutuksid.» Selline on prantslaste suhe nende valitsusega.
Prantslaste kalduvus protestida ulatub kaugele minevikku ja on kujunenud teatavaks traditsiooniks. Tänapäeval jätkub meeleavalduste korraldamine suuresti Prantsusmaa ametiühingute tõttu, kes suudavad väga edukalt mobiliseerida suure hulga inimesi, kuigi ametlikult kuulub neisse täna vaid ligikaudu kaheksa protsenti töötajatest.
Meeleavalduste ajalugu ulatub Prantsusmaal 1780. aastatesse, mil juba Suure Prantsuse revolutsiooni eel levis ühiskonnas omamoodi protestiliikumine. Nimelt tegid noortest meestest moodustunud grupid kõva lärmi majade ees, kus elasid moraalse rikkumise toime pannud inimesed, näiteks abielurikkujad. Noormehed tagusid kahtlusaluste koduuste vastu potte ning panne, vahel nõudsid neilt raha.
Peagi muutusid sellised grupid poliitilisemaks ning nende sihtmärgiks said maksudest kõrvalehiilijad ja korrumpeerunud riigiametnikud. Selline liikumine pani aluse asjaolule, et meeleavaldused muutusid Prantsuse ühiskonnas normaalsuseks.
Prantsusmaa saatust muutis kahtlemata Prantsuse revolutsioon 1798. aastal, mil kuningas Louis XVI kehtestas võlgadest väljatulekuks maksud lihtkodanikele, aga jättis maksudest puutumatuks aadli ja vaimulikkonna. Selline rõhumine tõi kaasa vägivalla, mille raames kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord.
Prantsusmaa 20. sajandi tuntuim meeleavaldus leidis aset 1968. aasta mais, mil suuremat sõnavabadust ja paremat juurdepääsu haridusele nõudnud üliõpilased kogunesid tänavatele ja loopisid märulipolitseinikke tänavakividega.
Protestiga liitusid ametiühingud ja nii seiskas 13. mail alanud üldstreik tööstuse mitmes riigi piirkonnas, katkes söekaevandamine, peatus Pariisi ühistransport. Ajalehed lõpetasid ilmumise. 19. mail streikis kaks miljonit ja päev hiljem juba kümme miljonit inimest.
1968. aasta sündmusi nähakse tänapäeval rohkem kultuurilise kuivõrd poliitilise verstapostina, sest selle näol oli suuresti tegemist vastuseisuga noore ja vanema põlvkonna vahel. Nimelt ei soosinud president Charles de Gaulle erinevalt muust maailmas noorte esiletõusu. Antud sündmuste tulemusena korraldati 1969. aastal presidendi enda poolt algatatud referendum, millega valijad sundisid ta ametist lahkuma.
1990. aastal leidis Prantsusmaal aset mitu protesti, mille põhjustas vastuhakk välismaalaste tapmisele.
1991. aastal toimusid meeleavaldused kahel korral, esmalt, kui riigi põhjaosas tappis toidukaupluse turvatöötaja araablasest teismelise ja teisel korral, kui tapeti Alžeeria päritolu mees ja üks naissoost politseinik. Sarnastel põhjustel puhkesid rahutused ka 1997. ja 1998. aastal.
2010. aastal tulid inimesed tänavale seoses president Nicolas Sarkozy plaaniga tõsta pensioniiga 62. eluaastani ja tõsta seda järk-järgult järgmistel aastatel. Ametiühingud mõistsid plaani hukka ja korraldasid streigid, Pariisi tänavad täitusid vihaste meeleavaldajatega, ent plaanitud reform suruti siiski läbi.
2016. aastal toimus laiaulatuslik taksojuhtide streik, mis oli suunatud sõidujagamisrakenduse Uber esilekerkimise vastu. Meeleavaldused tõid kaasa tulekahjude süütamise, sõidukite ümberlükkamise ja sõiduteede blokeerimise, muu hulgas takistati ligipääsu Pariisi kahele lennujaamale.
Prantslaste harjumus protestida on seotud ka asjaoluga, et meeleavalduste korraldamise õigus anti prantslastele 1864. aastal, 20 aastat enne seda, kui anti õigus moodustada ametiühingud. See tähendab, et Prantsusmaal kujunes välja teatav protestiaktivism, sest enne ametiühingute moodustamist oli streikimine ainus võimalus oma huvide eest seista.