«Operetti on mõtet teha ainult ausalt ja avatud südamega»

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastajadebüüti tegev Jaak Jõekallas tõdeb, et tänapäeval unustatakse lavastusprotsessis kahetsusväärselt sageli ära kogu romantika, väärikus ja sisemine ilu, mis peaks teatrist teatri tegema.
Lavastajadebüüti tegev Jaak Jõekallas tõdeb, et tänapäeval unustatakse lavastusprotsessis kahetsusväärselt sageli ära kogu romantika, väärikus ja sisemine ilu, mis peaks teatrist teatri tegema. Foto: Mihkel Maripuu

Tänavu mais 50. sünnipäeva tähistav Jaak Jõekallas on veetnud Estonia teatris peaaegu kogu oma täiskasvanuelu: laulnud kooris, teinud osatäitmisi solistina, tegutsenud vabatahtlikuna teatri arhiivis ning toimetanud trükki oma koduteatri ajalugu puudutava raamatu «Estoonlased maskiga ja maskita». Ühtlasi on ta teinud saateid Klassikaraadios ja Vikerraadios, kirjutanud artikleid näitlejatest ajakirjale Elu Lood ning avaldanud teosed «Unustamatu Miliza Korjus» ning «Kinostalgia. Filmistaaride lummuses». Täna esietendub Estonias tema esiklavastus «Operetikuningas Imre Kálmán», kus peaosades astuvad publiku ette Helgi Sallo ja Hans Miilberg.

Oled peaaegu kogu oma senise täiskasvanu- ja tööelu veetnud Estonia teatris. Kuidas sa sellesse majja sattusid?

Mu ema tundis Estonia koormeister Anne Dorbekit, nende omavahelises vestluses selgus, et Estonia koor vajab tenorit. Kuna ma laulsin tollal ühes kooris, soovitas ema mind ja Dorbek kutsus ette laulma. Ma läksin, laulsin ja mind võeti tööle. See oli 1990. aasta jaanuaris. Laulmist ma varem õppinud ei olnud, seega astusin riiklikku akadeemilisse ooperiteatrisse otse tänavalt. Minuga koos samal päeval alustas teatriteed ka praegu solistina tegutsev Mart Madiste.

Millised ootused, lootused ja eeldused sul tööle asudes olid?

Minu jaoks oli Estoniasse tööle saamine midagi sellist, nagu oleks taevas langenud maa peale. Ma olin selleks ajaks käinud mitmel Estonia etendusel, lisaks näinud selle maja artiste kontsertidel ning televiisoris. Võimalus astuda sisse Estonia töötajate uksest oli minu jaoks ime. Mäletan, millised emotsioonid mind valdasid, kui esimestel päevadel sattusid mulle koridoris vastu jalutama sellised inimesed nagu Tiit Härm, Leili Tammel, Eri Klas – minu jaoks oli see kõik täiesti ebareaalne!

Estonia teater neelas mind täielikult endasse. Kuni selleni, et 1990. aastate alguse ärkamisaja tuhin läks minust täielikult mööda. Estonia teatris oli siis veel isiksuste aeg, trupp oli väga suur – ligi 40 solisti, ligi 65-liikmeline ooperikoor, orkester ja balletitrupp. Majas töötasid Sulev Nõmmik, Margarita Voites, Anu Kaal, Helmi Puur jpt legendaarsed isiksused, samuti filharmoonia poole pealt Ada Lundver ja teised. Nüüd ei ole enam selliseid tüüpe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles