KIIRÜLEVAADE: kümme kandvat mõtet tänavusest välispoliitika aastakõnest

Välisminister Sven Mikser riigikogu ees.

FOTO: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA / SCANPIX

Oma paberversioonis oli tänavune välispoliitika aastkõne ligi kuus lehekülge pikk. Siia on valitud sellest kümme mõtet ning nelja eesti rahvusvaheliste suhete korüfee kiitused ja kriitika välisminister Sven Mikseri riigikogus peetud etteaste kohta.

1. Liberaalsed väärtused on jätkuvalt surve all

Mullu detsembris Budapestis toimunud Viktor Orbani valitsuse vastane meeleavaldus.

FOTO: Czarek Sokolowski / AP / Scanpix

Eelmisel aastal teie ees kõneledes nentisin, et «viimastel aastatel on üheks kõige sügavamaks ja põhimõtteliseks väljakutseks demokraatlikele riikidele ja nende valitsustele tõusnud liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine, seda nii üleilmselt, Euroopa Liidus kui ka meil Eestis». Need Eestit taasiseseisvumisest saadik edukalt teeninud printsiibid on jätkuvalt surve all.

2. Euroopa peab võtma tõsiselt USA üleskutseid jagada koormat õiglasemalt

Ameerika Ühendriikide esindus vabariigi aastapäeva paraadil.

FOTO: LIIS TREIMANN / PM / SCANPIX BALTICS

Atlandi-ülene julgeolekuallianss on endiselt tugev, samas oleme viimastel aastatel tajunud mitmes poliitikavaldkonnas ebakõlasid, mis võivad mõjuda negatiivselt ka senisele üksmeelele välis- ja julgeolekupoliitikas. On ilmselge, et USA juhtroll NATO heidutuse ja kaitse tagamisel ning panus Euroopa julgeolekusse on jätkuvalt vajalikud. Samas peavad Euroopa liitlased võtma tõsiselt USA üleskutset  õiglasemaks koormajagamiseks.

3. Euroopa kaitsest rääkides tuleks vältida USA ärritamist

Kaitseminister Jüri Luik, välisminister Sven Mikser ja peaminister Jüri Ratas mullusuvisel NATO tippkohtumisel.

FOTO: DARRIN ZAMMIT LUPI / REUTERS / Scanpix

On oluline, et Euroopa kaitsekoostöö arendamine täiendaks transatlantilisel sidemel põhinevat julgeolekulahendit, mitte ei püüaks seda asendada. Ka debatt Euroopa strateegilisest autonoomiast ei tohi muutuda tarbetuks ärritajaks transatlantilistes suhetes.

4. Suhted USAga on head, ameeriklaste siia meelitamiseks tehakse koostööd teiste baltlaste ja Poolaga

Läti president Raimonds Vejonis, Eesti president Kersti Kaljulaid, Leedu president Dalia Grybauskaite ja USA president Donald Trump mullu 3. aprillil Valges Majas.

FOTO: RS / MPI / Capital Pictures / Scanpix

Meie kahepoolsed suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head. Kaitse- ja julgeolekualase koostöö tihendamisel keskendume sõjalistele õppustele, kübervaldkonnale, energiajulgeolekule ja strateegilisele kommunikatsioonile. USA suurema sõjalise kohaloleku nimel nii Eestis kui ka Läänemere piirkonnas teeme koostööd Läti, Leedu ja Poolaga.

5. Ohud on nii terrorism kui ebaseaduslik ränne

47 migranti, kelle Liibüa ranniku lähistelt päästis 19. jaanuaril Hollandi abiorganisatsioon.

FOTO: FEDERICO SCOPPA / AFP / Scanpix

Globaalne ohupilt muutub üha komplekssemaks. Asümmeetrilised ohud ei tunnista riigipiire ja nende allikaid on raske tuvastada. Äärmuslased, terroriorganisatsioonid ning ka autokraatlikud režiimid tegutsevad üha jõulisemalt ja jultunumalt. Euroopa julgeolekule avaldab mõju ka ebaseaduslik ränne, mis tuleneb konfliktidest ja ebastabiilsusest Euroopa Liidu naabruses, aga ka majandus- ja kliimaprobleemidest.

6. Eesti huvides on liitlassuhted, mitte imporditud poliittehnoloogiad

Steve Bannon ja Marine Le Pen.

FOTO: PHILIPPE HUGUEN / AFP / Scanpix

Täna on [Euroopa] Liidu ühtsus ja alusväärtused löögi all – valedele tuginev populism ja madalatele instinktidele apelleerivad hirmud on tööriistaks Euroopa idee vastaste käes. Neid poliittehnoloogiaid on üritatud importida ka Eestisse, kus elanike toetus Euroopa Liidule on tavapäraselt olnud kõrge. Meile seatakse eeskujuks niinimetatud mitteliberaalset demokraatiat ehk sisuliselt demokraatia puudumist, Euroopa ühtsust vastandatakse rahvuslikule suveräänsusele, unustades, et väikeriikide mõjukus kasvab justnimelt koostöös. Kui me anname oma suveräänsuse ühishuvide teenistusse, siis just selleks, et tagada oma iseseisvuse ja suveräänsuse säilimine.

7. Eesti on jõukas riik, kes peab ise rohkem abi andma

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Juba lähitulevikus peab Eesti suutma rohkem kaasa rääkida ka Euroopa Liidu lõunanaabruse teemadel. Ka arengukoostöös peame vaatama kaugemale horisondi taha ja keskenduma vähim arenenud riikidele. Oleme maailma mõttes juba aastaid jõukas ja väga edukas väikeriik ning nii peavad järgmine riigikogu koosseis ja valitsus leidma viisi, kuidas jõuda arengukoostöö ja humanitaarabi osas lubatud 0,33 %-ni rahvakogutulust. Tuletan meelde, et täna on see suhtarv vaid 0,18 protsenti.

8. Poliitilised küberrünnakud on järjest tõsisem oht

FOTO: Toomas Huik / PM/SCANPIX BALTICS

Poliitiliselt motiveeritud küberünnakud on järjest suurem julgeolekuoht. Üha tähtsamaks muutub riikide vastutustundlik käitumine küberruumis. Seetõttu oleme aktiivsed ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide küberjulgeolekualaste algatuste kujundamisel.

9. Eestit soosib liberaalne maailmakord

Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel.

FOTO: Remo Tõnismäe / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Eestil on ajaloos iseseisva riigina läinud hästi siis, kui rahvusvahelisel areenil on domineerinud liberaalne väärtusruum. Euroopal on läinud hästi, kui rahvusvaheliste suhete süsteem on olnud reeglitepõhine ning riikide suveräänsust austav. Meie maailmajao süngemad peatükid on seevastu kirjutatud ajal, mil piiratud rahvuslik enesehuvi on seatud ettepoole rahvusvahelisest koostööst või kui liberaalseid ideaale on maha surutud ja hävitatud.

10. Sõjariistade kättevõtmine on plaan B, täna kasutame plaan A-d

FOTO: Lilli Tölp

Lubage mul lõpetuseks pöörduda tagasi pea saja aasta tagusesse aega ja tsiteerida Eesti esimest välisministrit, Jaan Poskat, kes kõneles Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920 nõnda: «Sest võib juhtuda, et meie oma neutraliteedi kaitseks välja peame astuma ja sõjariistad kätte võtma, sest pärast seda kui meie rahu teinud oleme ja see kinnitatud saab, oleme meie neutraalriigi seisukohal ja peame selle kohuseid seni sõdivate riikide vastu kaitsma.» See tsitaat on vastus neile, kes küsivad, milline on Eesti plaan B, kui liitlassuhetel, Euroopa solidaarsusel ja Lääne väärtusruumil põhinev välispoliitika peaks meid alt vedama. Vastus on lihtne: meie tänased tegevused ongi alternatiiv sellele plaanile, mis 1939. aastal läbi kukkus.

Mida arvavad tänavusest Eesti välispoliitika aastakõnest rahvusvaheliste suhete eksperdid?

1. Mis oli teie jaoks selle kõne tähelepanuväärseim mõte?

2. Millega tahaksite vaielda?

Kristi Raik, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor

1. Euroopa ühtsus on vajalik selleks, et tagada Eesti iseseisvuse ja suveräänsuse säilimine. Kõnes kerkis mitmes kohas esile mõte, et väikeriigid ei saavuta kunagi suurtega päris võrdset positsiooni, kuid läbi koostöö ja ühiste mängureeglite kehtestamise saavad nad oma häält võimendada. Sama loogika kehtib erinevate organisatsioonide puhul - nii EL, NATO kui ka vähem edukalt ÜRO.

2. Peaksime tegema rohkem vahet reeglitel ja väärtustel. Liberaalse demokraatia globaalne võidukäik on ammu möödas. Peame sellega kohanema, et elame maailmas, kus erinevatest väärtustest lähtuvad konfliktid ja pinged lisanduvad - mis ei tähenda muidugi seda, et me ei peaks edasi oma väärtusi kaitsma ja usaldama oma liitlastena eelkõige neid, kes meiega samu väärtusi jagavad. Ent kuidas säilitada mingilgi määral ühiseid mängureegleid riikide ja regioonide vahel, kes ei jaga samu väärtusi (nt lääneriigid ja Hiina)? Selleks on vaja diplomaatiat.

Andres Kasekamp, Toronto Ülikooli professor

1. Kõige tähelepanuväärsem - ja samas kurb - oli see, et välisministril on vaja veel tänapäeval seletada miks rahvusvaheline koostöö, solidaarsus liitlastega, liberaalsed väärtused ja reeglipõhine maailmakord on Eestile mitte ainult kasulik vaid eluoluline.
Harjumata oli, et Venemaad kordagi ei mainitud. Arvatavasti see polnud juhuslik vaid mõeldud sõnumina Eestis resideerivale diplomaatilisele korpusele, kes analüüsivad välisministri kõnet kõige põhjalikumalt.

2. Torkas silma, et maailmale kõige suurim ja olulisem eelseisev väljakutse - kliimasoojenemise vastu võitlemine - mainiti vaid möödaminnes. Rahvusvaheline koostöö on ülioluline ja lahenduste leidmisega ei saa enam viivitada. Loomulikult see pole ainult välisministeeriumi teema vaid nõuab kogu valitsuse tegutsemist.

Eiki Berg, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor

1. Välisministri kõne olulisem osa puudutab Eesti välispoliitika järjepidevust, pürgimust kõrgemale kitsastest parteipoliitilistest huvidest ning reeglitepõhise ja liberaalse maailmakorra tingimusteta toetamist. Mul on hea meel, et Eesti väikeriigina soovib kuuluda sellisesse rahvusvahelisse ühiskonda, kus avatus, solidaarsus ja koostöö on väärtused, mis ümberkonverteerides aitavad luua suuremat turvalisust tänases rahutus rahuseisundis. Sestap ei kõla asjatult üleskutse «vaadata rõõmsameelselt tagasi» viimase 15 aasta saavutustesse omariikluse kindlustamisel, mil Eesti on olnud EL-i ja NATO liige.

2. Kuigi välisminister lõpetab oma kõne võimalusega, et liitlassuhted võivad muutuda hapraks, Euroopa solidaarsusel on piirid ning reeglitepõhine liberaalne maailmakord võib asenduda huvidepõhise «jaga- ja-valitse» maailmakorraga (minu tõlgendus), siis viis ja tonaalsus kuidas seda välja öeldakse, on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kas madala profiili hoidmine päästab «alt minemisest»? Kogenud diplomaadina peaks välisministril sõnu ja väljendusviise olema rohkem kui see üks, mis hetkel paistab rohkem nagu ridadevaheline mõistujutt.

Sven Sakkov, Rahvusvaheliste Kaitseuurigute Keskuse direktor

1. Kõne lõpus välja toodud mõte, et vastus küsimusele, mis on Eesti Plaan B juhuks, «kui liitlassuhetel, Euroopa solidaarsusel ja Lääne väärtusruumil põhinev välispoliitika peaks meid alt vedama. Vastus on lihtne: meie tänased tegevused ongi alternatiiv sellele plaanile, mis 1939. aastal läbi kukkus.». Teisisõnu - välisministri kõnest tulenevalt oleme 1939/40 läbikukkumisest õppinud ja viimase veerandsajandi välispoliitika ongi Plaan B. Ja et demokraatlik väikeriik jääb elu, kui kaitseb oma väärtusi nii kodus kui võõrsil ning ta liitlased teevad sedasama.

2. Sellestsamast viimasest mõttest tõukub aga uus küsimus: mis on siis Plaan C, kui Plaan B meid alt peaks vedama?

Tagasi üles