Ida-Euroopas toimus näotu lugu

Ralf Sauter
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mateusz Kosciukiewicz filmis «Nägu». Lisaks näitlejale tuleb au anda grimmimeistrile. FOTO: Kaader Filmist
Mateusz Kosciukiewicz filmis «Nägu». Lisaks näitlejale tuleb au anda grimmimeistrile. FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Musta huumoriga vürtsitatud draamas «Nägu» pakub stsenarist ja režissöör Malgorzata Szumowska pilguheitu Poola külla, mille üks vabameelseimaid ja värvikaimaid elanikke on hevimuusikat jumaldav Jacek (Mateusz Kosciukiewicz). Õlgadeni ulatuva juustega noormehe elu teeb saatusliku pöörde: pärast rasket õnnetust saab Jacekist esimene inimene Poolas, kellele tehakse näosiirdamine. Haruldase operatsiooni tagajärjel äratundmatuks muutunud Jacek mõjub kitsarinnalistele külaelanikele järsku nii võõristavalt ja peletavalt, et temaga ei taha keegi enam tegemist teha – isegi mitte neiu, kes vahetult enne traagilist õnnetust temaga abielluma oli nõustunud.

Szumowska filmi kõrgem eesmärk pole rõhutada šokeeriva füüsilise transformatsiooniga kaasnevat hirmu ja valu, vaid teravmeelselt vaadelda nihestunud väärtusi Poola praegusaegses ühiskonnas. «Nägu» ei keskendu moondunud Jaceki tundemaailmale, vaid teda ümbritsevate pealiskaudsete ja enesekesksete inimeste reaktsioonidele, mis omakorda reedab nende tegeliku ebameeldiva pale. Nii koleda õnnetuse üle elanud mehel peaks olema võimalikult mugav ja meeldiv uue näoga kohaneda, kuid terve kogukonna peale on Jaceki õde ainus, kes teda piinarikkal ajal toetab, sest rahvas ei suuda omaks võtta inimest, kes justkui enam nende sekka ei kuulu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles