Helevalge lagi on meie nukumajal

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari Lill ja Kersti Heinloo Draamateatri lavastuses «Nukumaja, osa 2».
Mari Lill ja Kersti Heinloo Draamateatri lavastuses «Nukumaja, osa 2». Foto: Heikki Leis

Eesti Draamateatri mängukavva ilmus teatrikuul kaks Henrik Ibsenist tõukuvat tõlgendust: 23. märtsil Kerttu Moppeli lavaversioon «Rahvavaenlane», 29. märtsil ameerika näitekirjaniku Lucas Hnathi «Nukumaja, osa 2» (2017) Mehis Pihla lavastuses. Kaks ülivastandlikku teatrinähtust. Ainsaks ühisosaks vastik kirbe suitsulõhn, justkui oleks ükspuha, kas suitsetab seltskond Tomas Stockmanni kodus või Nora Helmer mehekodu ukselävel.

«Nukumaja, osa 2» ei ole noore lavastaja Mehis Pihla esimene Ibseni-mäng. Ibsen sobib Pihlale. 2017 esietendus Vanemuises «Hedda Gabler» Brian Frieli tundlikus töötluses. Ka Lucas Hnathi näidend on vaimu- ja väljenduslaadilt hämmastavalt Ibseni-truu. Üks stiilihälve riivas kõrva: paar tühist vägisõna vana lapsehoidja Anne-Marie huulil mõjusid Mari Lille isepäiselt trotslikus ja mõru huumorivarjundiga rollis kohmetult, pealesunnituna.* Ei tea, kas selle saaks ajada tõlkija Triin Taela kraesse, inglise ja eriti ameerika sõnapruuk on tiba teist masti kui meie emakeel. Kahtlustan, et idee poolest on Anne-Marie kasimata suu osatav peegeldus Nora kunagisele kangele tahtmisele öelda Torvaldi kuuldes kuradi kurat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles