Margus Muld: Lehma piimaand on kinni meie teadmistes ja oskustes

Põllumajanduse tippjuhi tiitliga pärjatud Margus Muld. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavuse aasta põllumajandussektori tippjuhiks nimetatud Margus Muld võiks hariduse poolest ravida nii loomi kui ka inimesi, kuid talle meeldib rohkem pingutada ning proovilepanek põllumajanduses pakub talle siiani põnevust.

Trigon Dairy Farming Estonia ASi tegevjuht Margus Muld, teid kuulutati tänavuseks põllumajandussektori tippjuhiks. Oli see teile ootuspärane pärast kahe aasta tagust aasta põllumehe tiitlit?

Polnud siin ootuspärast midagi, piimanduses on palju tublisid tegijaid. Konkurents põllumajanduse tippjuhi kohale on tihe ja seda meeldivam oli, et just mina sellise tähelepanu osaliseks sain. Selline aunimetus tähendab mulle palju. Tavaliselt ju tiitleid korduvalt pole jagatud. Nii on tiitel seda hinnalisem.

Olete 44aastane ja põllumajanduses töötanud juba 20 aastat. Tavaliselt saadakse põllumeheks vanemate eeskujul. Kuidas teist põllumees sai?

Isa eeskujul, kes töötas Läänemaal Sõpruse kolhoosis pealoomaarstina. Nii nagu mul on viieaastane poeg teinekord tööl kaasas, mäletan ennastki koos isaga tööl käimas. Elasime siis Paliveres. Sealt mulle põllumajanduse pisik külge hakkaski ja tahtsin pärast gümnaasiumi EPAs loomaarstiks õppida. Esimesel aastal kohe sisse ei saanud, lõputunnistuse hinded ei andnud vajalikku keskmist välja. Nii õppisin aasta Väike-Maarjas päästekoolis parameedikuks. Sain selle tunnistuse kätte ja aasta pärast asusin veterinaariat õppima.

Pärast kooli töötasin õpitud erialal viis aastat. Tegevjuhi ametis olin esimest korda osaühingus Nigula Piim, paralleelselt olin samas firmas veterinaar ja seemendaja, sest oli ainult 300 lüpsilehma ja koormus polnud suur. Nigula Piimas ehitasime uue vabapidamislauda ja tõstsime piimatoodangu lehma kohta 5500 kg pealt 7600 kg peale. Tundsin, et juhiametis saan rohkem ära teha kui ainult veterinaarina.

Kuidas kohtusite Joakim Heleniusega, kas peate seda tagantjärele suureks õnneks või heaks juhuseks? Kes nüüdseks kellelt õpib?

Trigon Agri otsis 2006. aastal inimest, kes hakkaks juhtima Eestis ja Venemaal asuvaid piimafarme. Mulle tehti ettepanek kandideerida ja otsustasin proovida. Nägin juhina tegutsemises suuremaid võimalusi midagi ära teha. Mulle meeldib pingutada ja saavutada. See on põnev. Nii pean pigem heaks juhuseks seda, et minule anti juhtida Eesti pool.

Kohe algusest peale oli meil Joakimiga hea klapp. Loomadega majandamine oli minu ülesanne. Koos vaatame ja arutleme nii lehmade väljalüpsi kui ka finantstulemuste üle.

Teil on majandada 3600pealine piimakari. Mis on tähtsam, kas lehmade arv või toodangu suurus? Kumba tuleb rohkem arendada?

Arvan, et neid on raske eraldi vaadata. Mõistagi on tähtis toodang lehma kohta, sest laudas maksab lehma koht ja mida rohkem laudas olev lehm välja lüpsab, seda suurem on käive. Kas lehma piimatoodangul on piir ees? Arvan, et ei ole – see, kui palju lehm piima annab, on kinni meie teadmistes ja oskustes. Kindlasti saame teha veel täpsemaid söödaratsioone ja parandada lehmade pidamistingimusi. Mänguruumi on siin veel palju.

See, kui palju lehm piima annab, on kinni meie teadmistes ja oskustes.

Nii on meie aastane väljalüps lehma kohta väga hea, Kaiu farmi keskmine toodang 13 200 kilogrammi, Väätsal enam kui 12 000 ning Kärlas 11 000 ja enam, kuid on võimalik veel paremini.

Kui teid 2017. aasta parimaks põllumeheks valiti, oli plaan paari aastaga laieneda ja tõusta 5300 lüpsilehmaga Baltimaade suurimaks piimatootjaks. Kuidas sellega praeguseks on?

Plaanid on jäänud samaks. Kaiu LT laienduse ehitamise lõpetasime 2018. aasta lõpus – kahekordistasime lehmakohtade arvu, 650 lehmakohast sai 1200. Väätsa laudas on praegu 2200 lehma, plaanis on lisada veel 1100 kohta. Mõtted on, vaatame, kui kiiresti suudame plaanid ellu viia.

Nii et tulevik on ainult suurfarmide päralt?

Vaadates nii Eesti kui ka kogu maailma suundumusi, siis igal pool loomade keskmine arv farmis tõuseb. Meil on firma sees hea võrdlusmoment olemas – kui võrdleme Väätsa 2200 lüpsilehma ja Kaiu 650 lehma kulusid ja tulusid, siis Väätsa farm on efektiivsem. Väätsa farmis on kulud ligikaudu 15 protsenti väiksemad. Sama näitab ka USA statistika: 1000pealises ja suuremas lehmafarmis on kulud viiendiku võrra väiksemad kui 500pealises farmis.

Loodan, et väiksemad farmid ei kao ja leiavad endale tegevuse, mis on kasumlik – piimatoodete valmistamine ja müük otse tarbijale on üks võimalus.

Kui võrdleme Väätsa 2200 lehma ja Kaiu 650 lehma kulusid ja tulusid, siis Väätsa farm on efektiivsem. Kulud on ligikaudu 15 protsenti väiksemad.

Kuidas tunnustused elu muudavad?

Ega muud ei muutugi, kui meediahuvi on suurem. Töö­plaanis tuleb leida aega intervjuudeks ja avalikeks esinemisteks. Saan aru, et seda tuleb teha, kuid põhitöö ei saa kannatada. Nii on lisakoormusega tööpäevad pikemad. Täna (28. märtsil – toim) oli Luminoris põllumajanduse infopäev ja kutsuti rääkima Eesti piimandusest. Sellised infopäevad on väga vajalikud – saame rääkida, milline on meie sektor ja millised on perspektiivid, et otsustamisel oleks veel üks mõõde juures, mitte ainult tabelid.

Teie eraelust on vähe teada. Kui palju jääb tippjuhil aega pere ja hobide jaoks?

Olen teist korda abielus. Esimesest abielust on mul 24aastane tütar ja 16aastane poeg, praegusest abielust viieaastane poeg. Pere on minu jaoks väga olulisel kohal ja kuigi tööpäevad on pikad, veedame nädalavahetused alati koos ja teeme midagi ühiselt. Parema meelega räägiksin oma hobidest. Mulle meeldib pikamaajooksmine. Aastas teen kolm-neli täispikka maratoni Eestis ja mitmeid väiksemaid järvejookse. Tööpäeva lõpetan tihti õhtuti tunnise jooksutiiruga ja nädalavahetusel teen paaritunniseid jooksutiire. Jooksmine aitab hästi maandada stressi ja hoiab mõistuse selgena.

Tahtsingi just uurida, kuidas tippjuht puhkab?

Jooksmine on kindlasti üks puhkamise viise, kuid tõeliselt saab tööst eemale ikka puhkusereisidel koos perega. Puhkame talvel, veebruaris-märtsis ja tavaliselt sõidame paariks nädalaks kuhugi soojale maale. Koos valime sihtkoha ja koos teeme kõik muud reisi asjaajamised lennupiletitest kuni kohapealsete majutuste ja marsruutideni. Eelistame aktiivset puhkust, et tutvuda kohaliku looduse ja eheda elu-oluga. Meile meeldib nii rohkem kui puhata täispaketiga hotellides. Nii juba viimased kümme aastat.

Paistate hea ja ladusa suhtlejana. Kui palju on teil sõpru?

Peamiselt on sõbrad ülikooli ajast, kellega õppisime ühel kursusel. Tavaliselt saame kokku paar korda aastas. Teeme ühise õhtusöögi ja sauna või üheskoos lühema matka.

Kui pikk on teie tavaline tööpäev?

Olen hommikuinimene, ärkan kell 6.30, kell 7 istun kodumaja juures autosse ja sõidan tööle. Minu töökohaks on meie kolm farmi ja Tallinna kontor. Tagasi koju püüan jõuda hiljemalt kella 18.30 paiku, et jõuda oma tavalisele jooksutiirule.

Õhtuti lähme juba kell kümme magama, et hommikul varakult tõusta.

Mis raamat teie öökapil on?

Uudiseid loen rohkem internetist, aga erialaseks täiendamiseks on kursused ja koolitused. Raamatutest meeldib lugeda autobiograafiaid – praegu loen kingituseks saadud raamatut, Arno Kannikese „Ühe piimamehe lugu”.

Kas teatrisse ja kinno ka jõuate?

Kinno jõuame üsna tihti, enamasti on küll repertuaaris lastefilmid, mida koos terve perega vaatamas käime. Viimati sai vaadatud „Bohemian Rhapsodyt” Freddy Mercuryst, väga hea film.

Teatrisisse jõuan harvem, paar korda aastas.

Teil on nimekaim Margus Muld, kui tihti on teid segi aetud?

Algusaegadel helistati tihti, nüüd on vähemaks jäänud. Kuid ikka tuleb vahel ette, et küsitakse minult, kuidas digiteerida vanu filme. Kui ütlen, et olen selleks vale Margus Muld, ollakse üsna imestunud.

Millisena näete enda elu kümne aasta pärast?

Raske öelda, sest maailm muutub kiiresti ja võib-olla juba mõne aasta pärast lüpsavad lehmi ainult robotid ja põldudel töötavad masinad, mida inimesed ei juhi. Praegu ei ole plaanis põllumajandust muu valdkonna vastu välja vahetada.