«Teatri puhul on tore, et igaühel on võimalus uuesti jalgratast leiutada»

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ago-Endrik Kerge.
Ago-Endrik Kerge. Foto: Sander Ilvest

Täna, 8. aprillil tähistab oma 80. sünnipäeva Ago-Endrik Kerge – koreograafiakooli kasvandik ja kutselist lavateed Estonia tantsusolistina alustanud mees, kes omandas hiljem lavakunstikateedris näitleja ja lavastaja kutse ning on sestpeale toonud välja nii ballette, sõnalavastusi, oopereid, operette, muusikale, teleseriaale kui ka tele- ja mängufilme. Meie kohtumine leiab aset tema Pirita kodus.

Minuga samal ajal jõuab kulleriga kohale tellimus kohalikust supermarketist. «Õlut polegi!» ütleb Kerge seda avades ühtaegu joviaalselt ja eleegiliselt. Ta selgitab, et armastab tumedat Tšehhi õlut, mis praegu müügil hea hinnaga. «Kuidas sa saad jätta võtmata?!» Kuid tema abikaasa Elle Kulli eelmisel õhtul koostatud ostunimekirjast on see toode müstilistel asjaoludel välja jäänud. Kerge hääles ja hoiakus käib pettumus üllatusest üle – tundub, et see ei juhtunud esimest korda. «Ega midagi.» Ta võtab selle episoodi kokku kirjandusklassikast tuntud tõdemusega: «Valitsus, mis tõstab õlle hinda, ei püsi.»

Millise pilguga vaatate sellele segasele ja rahutule ajale, milles me praegu riigi ja rahvana elame?

Mul on seisukoht olemas, kuid ma ei taha seda avalikult kuulutada. Olen teinud elus palju lollusi, kuid nüüd on nendega lõpp. Ma ei soovi tegeleda enam millegi muuga, kui elada rahulikult ja õnnelikult ning tellida poest neid asju, mida süda lustib ning pensionäri rahakott võimaldab.

Te olete ilmselt üks Eesti Vabariigi staažikamaid pensionäre – varsti tuleb pool sajandit juba ära?

Jah, ma läksin esimest korda pensionile, kui olin 40-aastane. Endise balletiartistina hakkasin 1979. aastal saama tantsijapensioni, mis oli tollal 60 rubla.

Tolle aja standardite järgi peaaegu keskmise palga jagu?

Jah, aga mitte minu jaoks. Sest balletisolistina olin teatris olnud väga hea palga peal – lõpuaegadel teenisin 175 rubla kuus. Rohkem said näiteks Georg Ots ja Tiit Kuusik. Nad olid mõlemad NSV Liidu rahvakunstnikud ning neile maksti 500 rubla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles