Sten Weidebaum: laulupidu pühendusega õpetajalt - Johann Voldemar Jannsen 200

Sten Weidebaum.

FOTO: Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutus

Igale laulupeole võiks lisada Johann Voldemar Jannseni pühenduse, selgitusega „Õpetajalt“, kirjutab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse teabejuht Sten Weidebaum.

Suvine juubelilaulupidu algab 6. juuli õhtupoolikul avakontserdiga „Õpetajale“, mis on peadirigent Peeter Perensi ja muusikajuht Siim Selise sõnul tänuavaldus kõikidele Eesti koolmeistritele. Kava on koostatud eesti heliloojate ja nende õpetajate loodud muusikast.

Ajaliselt raamistavad laulupeo esimesel päeval kõlavaid teoseid Jānis Cimze 1872. aastal ilmunud lugu „Rīga dimd“ ja Tauno Aintsi 2017. aastal loodud laul „Üksi pole keegi“. Vahele mahub muusikat Peterburis, Tartus, Tallinnas ja mujal kõrgkoolides õppinud heliloojatelt. Igaüks neist on olnud kellegi õpilane ja enamasti ka ise kedagi õpetanud. Lisaks sellele seob paljusid omavahel veel suur hulk meie jaoks nähtamatuid või lihtsalt teadmata seoseid, mis aga ühe või teise jaoks on isiklikult eriliselt oluliseks saanud.

Kuid enne veel kui valikkooride kontsert algab, laulame üht laulu, mida esitati esimesel laulupeol 150 aastat tagasi ning millega vabas Eestis siiani üheksal korral laulupidusid on alustatud. See on muidugi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, millele kirjutas sõnad esimeseks laulupeoks Johann Voldemar Jannsen, ärkamisaja eestluse esiedendaja. 50 aastat hiljem sai sellest Eesti Vabariigi hümn ning täna, 150 aastat pärast esimest laulupidu, laulame hümni kümnendat korda vabas Eestis toimuval laulupeol. Vaevalt Jannsen saja-aastasest vabariigist unistada võis, kuid kindlasti tähistame suvel hümni lauldes ka tema ideaalide ja püüdluste juubelit.

Jannseni laulupeo mõju pole 150 aastaga muutunud

Jannsen uskus eestluse, meie keele ja kultuuri võimalikkusesse oludes, mis üldiselt neid ideaale sugugi ei toetanud. Ta pühendas sellele kogu oma ande ja energia ning kirjandus, ajakirjandus, elav seltsitegevus ja laulupidu olid kanaliteks, mille kaudu oma ideid ja ideaale rahvaga jagada ning sildu üle kõikvõimalike ületamatuna näivate kuristike ehitada.

Jannseni laulupeo mõju pole 150 aastaga muutunud oludes eesti mõtte ja väärtuste edasikandjana muutunud ega kahanenud. Küll aga on laulupidu ise aina kasvanud. 1869. aastal osalesid Tartus esimesel laulupeol vaid meeskoorid ja pasunakoorid. Segakoorid osalesid esimest korda IV laulupeol 1891. aastal ning 1896. aastal kolis laulupidu jäädavalt Tallinnasse, kus Lasnamäe nõlval asuvasse tänasesse peopaika jõuti 1928. aastal. VII laulupeol 1910. aastal osalesid esimest korda lastekoorid ning X laulupeol 1933. aastal naiskoorid. Kokku jõudis vabas Eestis vahemikus 1923–1938 toimuda neli laulupidu ning kaks tantsupidu.

1947. aastast alates on laulu- ja tantsupidusid enamasti koos peetud. Alates 1950. aastast peeti nõukogudeaegseid suurpidusid põhimõttel: sisult sotsialistlikud, vormilt rahvuslikud. Kadusid laulupidude järjekorranumbrid ning laval olid uute tulijatena näiteks armeekoorid.

1960. aastal esinesid XV laulupeol vastvalminud laululaval esimest korda poistekoorid ning omaette liigina ka rahvamuusikud. 1962. aastast alates peetakse iga viie aasta järel ka noorte laulu- ja tantsupidusid. XVI üldlaulupeol 1965. aastal astusid esimest korda lavale sümfooniaorkestrid ning 1969. aasta juubelilaulupeol pandi paika meie jaoks täna tuntud laulupeo kaanon: tuli tuuakse Tallinnasse laulupeo hällist Tartust, laulupeo algust kuulutab tule süütamine tuletornis Mihkel Lüdigi laulu „Koit“ saatel ning laulupidu lõppeb Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula lauluga „Mu isamaa on minu arm“ ja tule kustumisega tuletornis.

1985. aastal astus esimese naisüldjuhina laulupeo dirigendipulti Vaike Uibopuu.

Tänapäeval on iga laulupidu juubelilaulupidu

1994. aastast on üldlaulu- ja tantsupidude toimumise aastad otseses suhtes esimese laulu- ja tantsupeoga. Tänapäeval toimuvad üldlaulupeod igal nelja ja üheksaga lõppeval aastal, mistõttu igal laulu- ja tantsupeol tähistatakse suuremat või väiksemat juubelit. Sel korral siis möödub esimesest laulupeost 150 ja esimesest tantsupeost 85 aastat. Alates 1999. aastast osalevad üldlaulupidudel ka mudilaskoorid ning nagu eespool juba märgitud, on omaette tähelepanuväärne tõsiasi, et seni toimunud kahekümne kuuest laulupeost on üheksa toimunud vabas Eestis. Suvine XXVII laulupidu on seega kümnes.

Oludest hoolimata on laulupidude kohal alati hõljunud Jannseni vaba vaim ning tema vankumatu usk eestlusesse.

19. sajandil peetud laulupidudel oli pühadus ajastuomaselt tajutav läbi vaga ilmavaate. Väga tähtsal kohal olid kavas koraalid, mis kuulusid maainimeste üsna ahtakesse muusikavalikusse, mida kirikupingist hästi teati ja tunti. Esimeste laulupidude vaimuliku muusika kontserdid pakkusid kuulajaile kindlasti äratundmisrõõmu ja kinnitust usule, mille toel oli vaimselt üha avaramas maailmas toonaseid kitsaid olusid ehk kergem taluda. Cimze seminari tubli töö tulemusel oli aga muusikaharidus jõudsalt arenemas ning aina enam tekkis tõlgete kõrvale ka Eesti algupäraseid heliteoseid.

Sel suvel vaadatakse juubelipeo avakontserdil tagasi eesti heliloomingu arengule ning kontserdi alguses kõlab kohe Jānis Cimze pala järel seminari ühe andeka kasvandiku Aleksander Läte „Kuldrannake“. Avakontserdi kava eeldab kuulajailt valmisolekut ja eelistatult ka pisut eelteadmisi, et koos valikkooride ja ERSOga avada ja nautida eesti heliloomingu pärle. Kindlasti pakub kontsert kuulajaile ka rohkesti äratundmisrõõmu, kuid erinevalt 19. sajandil valitsenud oludest aitab see ehk täna juba talumatult avaras ja laialivalguvas maailmas iseennast ja oma juuri taas avastada.

Laulupeo märk

Tuues iga oma Postimehega terve inimpõlve jooksul tuhandetesse kodudesse ilmavalgust, püüdis Jannsen maarahva nõnda ilmavalguse kätte meelitada ning teha Eestist ja eestlastest Euroopa kultuuriruumi võrdväärne osa. Oma 1857. aasta Perno Postimehes ütles ta: „„Aido raido, ellad wennad,“ „Külla neiud, norokessed“ ja „Terre ella ämma eita“ ja muud nende sarnatsed, nimmetakse ka lauluks, agga ei sanna pitkust, ei öiget wiit, ei arro egga otsa; sanna sealt, teine teält kokko pandud, nago paigatud torropil, ja se peab laul ollema?“

Sedasama vaadet peegeldab ka esimese laulupeo Euroopa kultuuriruumist pärit lüürakujuline märk. Professor Ivar Sakki sõnul on märgi kujundus 19. sajandile omane heraldikal põhinev tsentraalne kompositsioon. Märgil kujutatud lüüra on antiikne keelpill, mis on mütoloogias Apollo atribuudiks. Lisaks kolm vapikilpi: Eestimaa kubermangu, Liivimaa kubermangu ja keskel Tartu linna vapp. Lisaks aastaarvud 1819 – pärisorjuse kaotamine Liivimaal – ning 1869. Professor Sakki sõnul pole kujunduse autor teada, aga ta oletab, et selle autor võis olla Eduard Magnus Jakobson, kes oli Carl Robert Jakobsoni noorem vend ning tegi kõik tema raamatute kaaned ja näiteks ka ajalehe Sakala päise.

Kui Jannseni tegevus oli suunatud Euroopa toomisele talutaresse, siis tänastel laulupidudel on kesksel kohal omakultuuri ja pärandi hoidmine globaliseeruvas maailmas. Peeter Perensi ja Siim Selise koosloomes sündinud juubelipeo lähteidee kõrvutab kahte praeguse eesti kultuuri päritoluallikat – ürgset läänemeresoome kultuuri ja meie veel suhteliselt noort osalust euroopa kultuuris.

"Jä iggas rides ja igga nimme all Eestimehheks, siis olled aus omma rahwa ees.“

Samu väärtusi kannab ka juubeliaasta märk, mis sarnaneb I laulupeo märgiga. Kunstnik Martin Rästa sõnul on XXVII laulupeo ja XX tantsupeo logo kujundus tuletatud eesti rahvarõivaste mustrites levinud kolmnurkade kombineerimisest ning selles võib ära tunda viiteid nii vapile, sõlele kui prossile. Logos kohtuvad kaasaegselt selge graafiline joon ja juubelipeole kohane pidulikkus, mõjumata seejuures uhkeldavalt. Laulupeo juubeliaasta graafika on tuletatud peo logost ning selle seos esimese laulupeo märgiga ei ole juhuslik, kuid ennekõike lähtub see juubelipeo logost.

Malle Salupere kirjutab, et Jannsenil õnnestus saavutada see, mida enne teda tegelikult keegi polnud taotlenudki: teadvustada eestlasele, et ta on eestlane ja ka täisväärtuslik inimene. Seda kordas Jannsen väsimatult nii ajalehes kui ka oma ühiskondlikus tegevuses, rõhutades sõna „Eesti“ ja häbistades neid, kes oma eestlust häbenevad.

Ta lasi litografeerida oma „saksariides“ portree allkirjaga: „Eestimees! Jä iggas rides ja igga nimme all Eestimehheks, siis olled aus mees omma rahwa ees.“

See Jannseni nõidusevägi köidab meid laulupidudel tänase päevani ning patriotismi ei saanud temalt mitte ainult eestlaste vanemad põlvkonnad, vaid ka kõik kuus põlve järgemööda kuni tänase päevani välja. Igal laulupeol kuuleme otsekui Jannsenilt endalt tema ideaalidest ja tulisest usust Eestisse kantud tervitust: „Tere, armas Eesti rahvas!“, lauldes tema enda kirjutatud sõnadega hümni tema ideaalidest kasvanud tippsaavutusele, Eesti Vabariigile.

Endiselt õpetab Jannsen meile eestlaseks olemist ning kui sel suvel on juubelipeo avakontserdi pealkiri „Õpetajale“, võiks igale laulupeole lisada Johann Voldemar Jannseni allkirja, selgitusega „Õpetajalt“.

Tagasi üles