Epliku isikliku vabaduse järjekordne manifest

Vaiko Eplik esinemas Von Krahli Teatris. Foto: Raul Mee

Vaiko Epliku uus plaat „Sireleis“ kätkeb endas viimasel kuuel aastal sahtlisse jäänud palu, vähemasti parimaid neist, sest Epliku töötempo on terve tema (soolo)karjääri jooksul olnud küllalt hirmuäratav ning võib vaid aimata seda muusika hulka, mis avaldamiselootuses nendesamade sahtlite põhjas uute viiside alla mattuvad.

se nimetab Eplik üks-plaat-aastas-töömeetodit täiesti tavaliseks popmuusika tegemiseks, sest on ta ju selle ajastu inimene, mil popbändid andsidki plaate välja iga aasta, võttes harva pikemaid pause. Eplik on öelnud, et talle selline vorm, kus plaadifirma peab vajalikuks iga albumi üllitamiseks ka turundusplaani koostada, ei istu ning on teadlikult kokk-kondiiter-keevitaja muusikalise ekvivalendi rada läinud. Vabadus. Ja nii vist tulebki Epliku plaate võtta: tema isikliku vabaduse manifestidena.

Paraku häirib mind see teadmine sahtliplaatidest. Või häirib see tunne, et ma ei oska nendesse õigesti suhtuda. Tekib kuulamise perspektiivi küsimus: kas tasuks võtta albumit sellena, mis ta on – laulude kogum –, aga kui ta ei ole tervikteosena nii sidus, kui võiks olla, tõmmata kuskilt kukla tagant välja „aga see on ju mingil määral kogumik“-kaart?