Tantsupeo dramaturg Liis Aedmaa: ei sõna ega muusika saa tantsude üle domineerima
Intervjuu

Liis Aedmaa

FOTO: Elmo Riig

Igapäevaselt Ugala teatris dramaturgitööd tegev Liis Aedmaa teeb samas rollis kaasa ka tänavuse tantsupeo lavastusmeeskonnas. Uurisime Liisilt, milline roll on dramaturgil tantsupeo lavastuse juures kanda ja seda, milliste vahenditega ta oma töö tulemuse saavutab.

Kuidas on tantsupeo protsessi kaasatud dramaturg ning millised on tema tööülesanded? 

Mind kutsus endaga koos tantsupidu tegema Vaike Rajaste ja seda selle mõttega, et tänavuse tantsupeo “Minu arm” kavas on väga erinevatest varasematest tantsupidudest olulisi tantse, mis peavad aga tervikuna rääkima ka lugu. Lugu, mis on nii Vaikele kui ka kõigile meile, kes me seda teeme, väga hingelähedane. See lugu viib justkui inimese, kes seda pidu vaatama tuleb ja kes seal tantsib, mööda Eestimaa erinevaid maastikke rändama. 

Oleme Vaikega koos koguaeg lisaks imelistele tantsudele ja võimlemiskavadele Eestimaa kui terviku liini lahti mõtestanud, sest eks ole iga inimesel kuskil see oma paik või maastik kas Lõuna-Eesti mägedes või Põhja-Eesti pankrannikul, mis seostub kodutunde ja nagu Vaike nimetab siis armutundega.

Mina dramaturgina olen üritanud võtta selles lavastusprotsessis justkui vaataja positsiooni. Kuigi igal tantsul on oma lugu ja koreograafia, tuleb ka jälgida, kuidas liigub kogu peo lugu, ja et inimene, kes seda pidu vaatama tuleb, mõtleks lisaks imeliste mustrite ja tantsuhetkede kogemisele meiega koos natuke ka Eestimaa ja selle erinevate maastike peale. 

Millised vahendid Sul kasutada on, et seda soovitud loo jutustamist tantsuväljakul saavutada?

Kogu peo tegemine on üks meeskonnatöö ja see meeskond on päris suur. Lisaks muusikutele ja tantsijatele on meil meeskonnas üks imeline luuletaja Sulev Oll, kelle tekstid on minu põhiliseks töövahendiks, et see tants, mida inimene just vaadanud ja vaatama hakkab teda veel natuke mingi koha pealt kõnetaks, mõnda asja esile tooks.

Minu roll on olnud leida üles need hetked peo käigus, kus Sulevi tekstid Ester Kuntu esituses kõlama peaksid. Tekstide valikul olen arvestanud, et need tooksid parimal viisil esile väljakul tantsitavate tantsude mõtte, kuid lähtunud seejuures ka printsiibist “nii vähe kui võimalik, nii palju kui tarvis”. Tantsupeo peategelasteks peavad olema tantsud ning ei sõna ega muusika saa nende üle domineerima. 

Millised on tantsupidu ette valmistades olnud kõige üllatuslikumad või väljakutsuvamad hetked?

Väljakutsed on olnud väga meeldivad. Üks kahest kõige suuremast üllatusest on olnud see, kuivõrd suure südame ja kirega kõik tantsujuhid ja tantsude loojad seda pidu teevad. Teiseks suureks üllatuseks on seda masinavärki natuke lähemalt näinud olles see, kui suur töö see on. Milline meeletu töö on näiteks kasvõi viimase proovide nädala logistiline töö, rääkimata poolteist tundi kestvast etendusest. Mul vajub suu täiesti lahti, kui ma näen, mida need inimesed minu kõrval teevad. Seejuures on kogu see seltskond pidevalt üksteist toetamas ja asju ühise tiimina arutamas. 

Millega on Sinu tööpäevad sisustatud vahetult enne tantsupeo etendusi?

Eile (teisipäeval – toim.) saab ühes Vaike Rajastega üle vaadatud see, et luuletekstide edastamine ladusalt jooksma hakkaks. Tänasest olen aga juba Kalevi staadionil proovide juures, kus mulle on usaldatud lavatagune sujuva liikumise koordineerimine. Eelneva nädala jooksul panin aga kokku kõik need tekstid, mida pealtvaataja peo alguses ja lõpus kuuleb: tänamised, kõned, lisainfo. 

Mida tähendab Sinu jaoks käesoleva peo juhtmõte “Minu arm”?

Selle peo juhtmõte on tegelikult “Mu isamaa on minu arm” ridadest justkui 21. sajandisse hüpanud. Minu jaoks on “Minu arm” kogu see Eestimaa ja kui veel väiksemalt võtta, siis Viljandimaa, ja veel väiksemalt võttes minu armas kultuurilinn Viljandi – see koht, kus ma elan ja töötan, ja need inimesed, kes mind ümbritsevad.

Tagasi üles