Nipernaadi, keda mõistame

Teises vaatuses kohtub Nipernaadi Maretiga (Karolin Jürise, VKÜ teatrikunsti 12. lend), kogu lavastuse kõige kindlameelsema naistegelasega, kes näeb rännumehest läbi. Foto: Kevin Kohjus

August Gailiti 1928. aastal ilmunud novell «Toomas Nipernaadi» on eesti kirjanduse tüvitekst, aegumatu klassika, mis iga natukese aja tagant teatrilaval uues kuues ellu äratatakse.

Nipernaadi nime on kuulnud nooremgi põlvkond, olemata seda novelli lugenud. Romantiline rännumees mõjub kui kauge sugulane. Teame tema kohta põlvest põlve kandunud legende, ent igal suguvõsakokkutulekul esitleb ta end uuena.

Maskiga Nipernaadi

Sel korral avanes Nipernaadi äsja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (VKA) lavastaja eriala lõpetanud Peep Maasiku silme läbi mehena, kes pole üldsegi paha. Sest lugu naisi hullutavast luiskavast kratist, kellena rännumeest enamasti on esitletud, ei kõnetanud noort lavastajat.