Avati Berliini ajakapsel
1. oktoober 2019, 12:17
Tartu Elektriteatris linastus 20. septembril Eestis teadaolevalt esmakordselt saksa tummfilm «Inimesed pühapäeval» (1930), millele mängis taustaks Leedu eksperimentaalne post-džäss bänd Sheep Got Waxed.
Kohal on nii eestlased kui välismaalased, kellest eelkõige on esindatud sakslased. Ometi ei ole viimastel sedavõrd vedanud, et nende jaoks oleks filmi vahekaardid originaalkeeles. Need on hoopis kohalikule publikule eesti keelde tõlgitud. Sellest ei ole aga midagi hullu, lugu on ilma selletagi väga lihtsasti jälgitav.
Filmi tuuakse esile kui pöördelist teost saksa kino ajaloos. Põhjuseks asjaolu, et teoses on näha uue objektiivsuse ilminguid – publikule esitatakse objektiivselt reaalsuse alla peidetud seaduspärasusi. Meil on võimalik heita pilk sõjaeelsele Berliini linnale – selle arhitektuurile, liiklusele, inimestele tegelemas oma igapäevaste tegevustega. Kogu nähtu on hoopis teistsugune, vabam, siiram ja puhtam, kui propagandafilmid, mis olid iseloomulikud Hitleri Saksamaale. Samuti on film oluline, kuna see on mitmete hiljem Ameerikas kuulsaks saanud filmitegijate alguspunkt: režissöörid Edgar G. Ulmer ja Robert Siodmak ning näitekirjanikud Kurt Siodmak ja Billy Wilder.
Filmi süžee ideepüstitus – mida teevad tavalised noored inimesed ühel kaunil pühapäeval. Kuna rõhk on just tavalistel inimestel, siis võib eeldada, et filmis nähtu on tol ajastul olnud tavaline. Mina vaatasin seda aga hoopis teistsuguse pilguga. Tänapäeva inimesele omaselt tundusid «ülemeelikud» kaadrid seksistlikult. Isegi arvestades, et käes on 1920-ndad, mis oleks pidanud olema justkui naiste iseseisvumise aeg, käituvad ekraanil nähtavad naistegelased meeste soovide/ihade järgi. See pani aga omakorda mõtlema sellele, kui kaugele me oleme veel edasi arenenud sellest saja aasta tagusest ajast. Tol ajal võis säärane olukord, et naised üldse nii vabalt väljas käivad, olla revolutsiooniline. Sada aastat edasi oskame aga naistena veelgi paremini oma vabadust sõnastada ja kehtestada.
Filmi puhul nautisin aga siiralt tänavaid mööda kulgemist, arhitektuuri erisugusust, liikluse omapärasusi. Täielikku ausust ja vahetust, mida linnavahelised dokumentaalkaadrid sisaldasid. Kuidas vahepeal oli võetud aega, et keskenduda igale inimesele eraldi, nende naerule, nende nägudele, mingile väga konkreetsele tegevusele, mille keskel mingi grupp inimesi parasjagu oli. Selles oli teatav ehtsus ja hinnangute/õpetuste puudumine, mis andis mõista, et ma vaatangi tolleaegse elu reaalset kujutlust. Ja see tõi need inimesed ja tolleaegse Berliini mulle kui vaatajale väga lähedale.
Õhtu teine peategelane oli muusika. Filmile on loodud mitu erinevat originaalmuusika versiooni vastavalt sellele, millal film on (uuesti) välja antud. Hilisematest väljalasetest võib nimetada neli versiooni: Czech Film Orchestra poolt aastal 2000, Trio Bravo+ poolt aastal 2002, Elena Kats-Chernini poolt aastal 2005, The Mont Alto Motion Picture Orchestra poolt 2011. aastal. Kõigi nelja näite puhul on tegemist klassikalise muusikaga. Kõige rütmikam/elavam ja minu jaoks ka kõige kõnetavam neist on Trio Bravo+ muusika, mille puhtalt esile tulevad instrumendid ja emotsioonirohkus teevad kuulamise meeldivalt meeleolukaks.
Me saime aga osa tänapäevasest lähenemisest tummfilmi taustamuusika loomesse. Tutvusin koosseisu Sheep Got Waxed loominguga ühel 2016. aasta kevadisel Jazzkaare õhtul. Olin rabatud neist elektriseerivalt ootamatutest helidest, mida trio kuuldavale tõi. See on mälestuse järgi üks sütitavamaid kontserdielamusi, mis mul kunagi on olnud. Ootasin ka sellelt kogemuselt vast rohkem eklektilisust, ärevust ja särtsu. Aga kõik edenes pigem rahulikus joones. Küllap filmi kulgemise mõttes on see ka mõistlik.
Mingid motiivid kordusid, midagi oli pidevalt muutumises. Üks bändi repertuaarist pärit lugu, mis kõlas, oli «Visitor». Tundub väga sobilik, kuna meie vaatajatena olimegi justkui külastajad sellesse teistsugusesse reaalsusse, aega ja mõtteviisi. See oli pala, mille põhimotiivide juurde jõuti mitmel korral uuesti tagasi. Justkui rahunemise punkt, millelt hakata helimaastikku uuesti üles ehitama. Või südamik millesse kogu helimaailm ja tegevustik koondus ning millest uuesti lähtus.
Film ja muusika käisid tol reedesel sügisõhtul rahulikult ja meeliköitvalt käsikäes. Kindlasti ei jäänud muljet, et kumbki oleks teisest üle olnud, dominantse positsiooni võtnud. Pigem oli rõõm sellest kui väga nad üksteist täiendasid. Mida elavam oli tegevustik, seda rohkem sagenes muusikasse eriskummalisi ja rütmikamaid kõlasid ning kui filmis tempo jälle aeglustus, siis rahustus ka muusika. Võimaluse korral läheksin sama bändi poolt elavesituses täiendatud filme mõnel teiselgi korral vaatama.
ARVUSTUS
«Inimesed pühapäeval» 1930
- Režissöörid Edgar G. Ulmer ja Robert Siodmak
- Kestus 1 tund ja 13 minutit
- Muusika Sheep Got Waxed
- Tartu Elektriteater 20. september