Aasta 2011: loobusime armsast rahvusvaluutast
30. detsember 2011, 12:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euro kasutuselevõtt oli Eesti jaoks olulise märgilise tähendusega sündmus, kirjutab Swedbanki makroanalüütik Annika Paabut, analüüsides esimese euro-aasta häid ja halbu külgi.
Ühelt poolt loobusime me oma rahvusvaluutast, mida seni armsaks pidasime, ent mis maailmamõistes oli väheusaldusväärne ja seda vaatamata sellele, et Eestis kehtis valuutakomitee süsteem.
Teisalt võtsime kasutusele tunnustatud ja stabiilse valuuta, muutes seeläbi riigi atraktiivsemaks nii turistile kui võimalikule investorile. Euroopa turistide jaoks on nüüd hinnad paremini jälgitavad ja Eesti turvaline rahaliidu liidu, mida tasub külastada. Seda nägime ka sel aastal Eestit külastanud turistide arvust (kuigi jah, siin on oma osa ka Tallinna staatusel Euroopa Kultuuripealinnana).
Tähtis on ka tehingukulude vähenemine - euroala riikidesse viiakse ligikaudu kolmandik kogu Eesti kaubaekspordist.
Negatiivse poole pealt võib aga ära märkida oluliselt kasvanud määramatuse, mis on kaasnenud euroala riikide võlakriisiga, ning hinnatõus. Hinnatõusu põhjustena võib nimetada palju tegureid, ent oma osa on olnud ka hindade ümardamisel ülespoole. Osalt tuleb mõista, et paljud ettevõtjad kandsid euro kasutusele võtu kulusid ning neid üritati ostjatele üle kanda. Samas oli hinnatõusu peamisteks teguriteks siiski sisendite hindade kasv ning muutused maksupoliitikas.
Euroala püsima jäämise kohta on liikumas palju häda ja hukatust ennustavaid kuuldusi. Pahatihti tuginevad need jutud aga poolikule informatsioonile või sootuks üritatakse sõnastada hirme ilma reaalsusega kontakti omamata. Esiteks, on neid, kes euroala kas osalisest või täielisest lagunemisest võidaksid, oluliselt vähem kui neid, kes kaotaksid.
Teiseks, võimaliku kaotuse suurus on nii hoomamatu, et isegi julgemad pessimistid ei ole tahtnud sel teemal spekuleerida. Kolmandaks, olen seisukohal, et poliitilisel tasandil on piisavalt tahet ja teadmisi halvima ärahoidmiseks. Ehk kokkuvõtvalt - euro ei kao kuhugi. Sama kehtib euroala kohta. Viimaste aegade keeruline ja närviline aeg kipub hirme ikka suuremaks paisutama. Eesti vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Loomulikult võivad asjad palju halvemaks minna ja mõni riik võib liidust lahkumist, aga sellise stsenaariumi realiseerumise tõenäosus on üpris pisike.