Suri näitleja Leida Rammo

Leida Rammo Foto: Tairo Lutter

Neljapäeval suri 96 aasta vanuselt teenekas näitleja Leida Rammo, edastas ERR. 

Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924 Tallinnas ja lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Rammo Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Oma näitlejaõpinguid alustas ta Viini teatrikoolis, kus õppis kuni kooli sulgemiseni sõja tõttu. 1950. aastal lõpetas Rammo Eesti Riikliku Teatriinstituudi.

Rammo töötas aastatel 1946–47 Noorsooteatris näitlejana, oli 1947–48 Estonias näitejuht-assistent, 1950–51 Endlas ja 1951–53 Rakvere Teatris näitleja, hiljem vabakutseline näitleja. Samuti juhatas ta elu jooksul erinevaid näiteringe ning tegutses lavastaja, näitejuhi, näitleja ja õppestuudio juhendajana harrastusteatrites (1958–63 ja 1972–84 Anton Hansen Tammsaare nimelises Rahvateatris, 1963–65 Paul Pinna nimelises Rahvateatris, 1966–68 rahvateatris Noorus). 1968–77 töötas ta Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Elanikkonna Teenindamise Valitsuses insenerina, vaneminsenerina ja teeninduse organiseerimise osakonna juhatajana.

Leida Rammo mängis mitmetes Eesti Televisiooni telelavastustes (H. Rammo «Püha paberi tuli», 1974; A. H. Tammsaare ja Gunnar Kilgase «Rudolf ja Irma», 1985 jne), arvukates filmides («Põrgupõhja uus Vanapagan», 1964; «Viini postmark», 1967; «Hullumeelsus», 1968; «Varastatud kohtumine», 1988, kõik Tallinnfilm; «Noor pensionär», 1972, Eesti Telefilm; «Kirjad idast», 1995, Lantem East; «Kallis härra Q», 1998, Rao Heidmetsa filmistuudio; «Elavad pildid», 2013, Exitfilm; «Vehkleja», 2015, Allfilm jne) ja telesarjades. Ta on kirjutanud näidendeid («Villu», 1965; «Kulisside taga», 1967; «Ülalpeetav», 1977), kuuldemänge («Hortensiaga igav ei hakka», 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, teinud kaastööd ajakirjandusele.

2013. aastal valmis Leida Rammost dokumentaalfilm «August välja!» (režissöör Peter Murdmaa), mis kajastab tema võitlust Linnateatri uue maja eest. Teatriteadlane Eike Värk on kirjutanud Rammost elulooraamatu «Leida Rammo värvilised maailmad» (Tallinn, 2014). Leida Rammo ise on koondanud oma teatrimõtted raamatusse «Salapärane näitekunst» (Tallinn, 2018).

Leida Rammo ütles 2014. aasta intervjuus Postimehele, et Eesti Vabariigis oli vanasti igas gümnaasiumis õppemaks, eragümnaasiumides kõrgemgi kui tavalistes. «Mina sain aga õppida priilt, sest olin vaesest perekonnast. Pidin vaid avalduse kirjutama, ja keegi ei küsinud mu käest, missugused hinded mul on. Iga päev käisin Veerenni tänava koolimaja keldris tasuta lõunat söömas, sest olin vaene, üksikema laps. Ja sellega ei kaasnenud mingisugust alandust. Ühiskond hoolitses oma inimeste eest,» rääkis ta.

Ta elas 1944–1945 Tšehhoslovakkias Aussig'is ja Austrias Viinis ning Belgias.

Rammo õppis lühikest aega Viini teatrikoolis kuni kooli sulgemiseni sõja tõttu. 1950. aastal lõpetas ta Eesti Teatriinstituudi.

Leida Rammo on töötanud Draamateatris, Estonias, Endlas, Noorsooteatris, Rakvere teatris. Veel on ta mänginud pea 30 filmis, näiteks «Noor pensionär» (1972) ja «Viini postmark» (1968).

Armastus teatri vastu tegi Leida Rammost Tallinna Linnateatri pühendunud toetaja ja huvide eest seisja, kes oli aastaid eestkõnelejaks Linnateatri suure saali ehituse nimel. 2015. aastal loodi tema algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Leida Rammo Linnateatri Fond eesmärgiga tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi väljaantavast iga-aastasest näitlejapreemiast on saanud Linnateatri jaoks oluline ja ilus traditsioon.

Viis aastat tagasi andis president Toomas Hendrik Ilves Leida Rammole Valgetähe V klassi teenetemärgi.