Ratas andis parlamendisaadikutele aru nii metsanduse arengukava kui ka minister Helme pädevuse kohta

Peaminister Jüri Ratas riigikogu infotunnis. Foto: Madis Veltman

Tänases riigikogu infotunnis vastasid ministrid parlamendisaadikute küsimustele nii metsanduse arengukava, riigikaitse tuleviku, aga ka rahandusminister Martin Helme (EKRE) pädevuse kui ka abieluteemalise rahvahääletuse kohta.

Põhjalikumalt peatuti ka põhiseaduse võimalikul muutmisel ja USA advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan sõlmitud lepingu asjaoludel.

Metsanduse arengukava 

Keskkonnaminister Rene Kokk (EKRE) kinnitas, et uus metsanduse arengukava esitatakse valitsusele ilmselt mitte varem kui järgmise aasta oktoobris. Probleemiks, miks uus arengukava valmimine venib, on tema sõnul keskkonnamõjude strateegilised hindamised, mille seniste hangete luhtaminekute tõttu on palju aega kaotatud. Minister märkis, et protsessi tulnuks varem alustada ja tegema rahvusvahelise hanke.

Minister tutvustas ka ettepanekut, mille kohaselt oleks võimalik tuua riigikogusse arutlemiseks käesoleva arengukava pikendamine, aga võimalik oleks edaspidi lähtuda ka looduskaitse seadusest. Kokk lubas olukorra arutamiseks kokku kutsuda keskkonnaministri metsandusnõukogu, mis viimati käis koos 2018. aastal.

Minister tõi vastuses välja ka viimaste aastate raiemahud ja sõnas, et ei vasta tõele väited, mille järgi on Eestis metsaga kõik väga halvasti ja et siin raiutakse oluliselt rohkem, kui metsa juurde kasvab.

Peaminister sõnas, et metsanduse arengukavaga seistakse keerulise probleemi ees. Tema sõnul on metsanduse valdkonnas väga palju ristuvate huvidega huvigruppe. Ratas lisas, et tuleb tõsiselt kaaluda, kas hetke arengukava pikendada ja tema hinnangul võiks see variant igal juhul laual olla. Samamoodi peaks aga laual olema ka selge plaan, kuidas jõuda järgmise dokumendini ja Ratas lubas olla keskkonnaministrile toeks, et uue dokumendi osas leitaks parim võimalus nii kiiresti kui võimalik.

Abieluteemaline rahvahääletus

Kaja Kallas (Reformierakond) uuris peaministrilt koalitsiooni plaanitava abieluteemalise rahvahääletuse kohta. «Kumb on teile olulisem, kas iga hinna eest alluda Martin Helme tahtele ja suruda põhiseadusvastane rahvahääletus läbi või põhiseadus, millele oleme kõik vandunud truudust?»

Ratas kinnitas, et ei toeta põhiseadusega vastuolus olevat rahvahääletust. «Valitsuses ei ole olnud kordagi arutelul, et konkreetselt selle küsimuse ja selle eelnõu raames tuleb see läbi viia,» sõnas Ratas, lisades, et tuleb leida lahendus, mis on õigusriigile kohane ja mis on põhiseadusega vastavuses. «Kui paneme muu riigielu küsimuse rahvahääletusele, ei tohi see olla aluseks põhiseaduse muutmiseks,» sõnas Ratas. Põhiseaduse muutmiseks on vaja aga 61 riigikogu saadiku toetust. Ratas lisas, et toetab abielu mehe ja naise vahelise liiduna, nagu on see sätestatud kehtivas perekonnaseaduses. 

Õigusabileping 

Riigikogu liige Katri Raik (SDE) tuletas meelde, et advokaadibüroode valimise teema oli valitsuse laual märtsis, kuid rahandusminister teadis sel ajal, et pakkujaid on jäänud ainult üks. Raik meenutas, et Helme kohtus Louis Freeh´ga mitu kuud varem ning nad rääkisid töö sisust. Raik märkis, et selline ajagraafik on mõtlemapanev.

«Ma ei kujuta ette, kuidas valitsuses saab peaminister töötada ühe või teise ministriga, kui ta teda ei usalda. Kui ei usalda, ei saa koostööd olla,» sõnas Ratas. Ta lisas, et koostööpartneri omamine USA pinnal on Eestile väga oluline, et antud õigusvaidluses kaitsta Eesti huvisid. 

Helme pädevus 

Erkki Keldo (Reformierakond) sõnas, et valitsuses istub inimene, kes on avalikkuse ees valetamisega vahele jäänud. «Kui siia juurde lisada süstemaatiline Eesti riigi maine kahjustamine, põllumeeste ähvardamine, Kaitseväe juhataja pädevuses kahtlemine, on päevselge, et selline inimene ei sobi valitsuses esindama Eestit,» nentis Keldo, uurides, kas peaministril on piisavalt riigimehelikkust, et rahandusminister Martin Helme ametist tagasi kutsuda. 

Ratas toonitas, et Martin Helme on rahandusminister ja valitsuse liige. Näiteks ütles ta Helme kaitseks, et ühegi valitsuspartneri soov pole riigikaitsekulutusi vähendada, vaid vastupidi, soov teatud lünkasid võimalusel täita.