Briti võimud lammutasid esmaspäeva öösel telklaagri Londoni kesklinnas Püha Pauli katedraali juures. Vabakutseline ajakirjanik Laura Raus väisas protestijaid veebruari algul, et teada saada, miks inimesed juba mitmendat kuud telkides elavad.
Sajad britid elavad parema maailma nimel telkides
28. veebruar 2012, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Telklaager on osa kehtiva majandusliku ja poliitilise süsteemi vastasest protestiliikumisest, mille rakukesi leidub tuhandetes maailma linnades.Daniel Smith on ametilt programmeerija. Tasuva töö toel kogunesid tal säästud, mida kasutades kavatseb noormees peagi sõita puhkama Hispaaniasse. Ta armastab soojust, sest kasvas üles Tais. Sellest hoolimata elab Smith eelmise aasta oktoobri keskpaigast lihtsas kütteta telgis Londoni kesklinnas, otse Püha Pauli katedraali kõrval.
Tänavale elama tõi ta rahulolematus valitsusega.
Sarnaseid protestijaid, kes on mugavused telklaagri kommuunielu vastu vahetanud, leidub ainuüksi Londonis kümneid. Nad on osa liikumisest Occupy London. «Paljud inimesed on loobunud oma töökohast, kodust, isegi perest, et siin olla,» rääkis Smith.
Andekas kogukond
Noormehe enda sugulased ja sõbrad suhtuvad tema otsusesse tänavale elama asuda üldiselt positiivselt. «Arvan, et enamasti peavad nad seda üsna muljetavaldavaks, sest inimesed on tõesti vihased selle üle, mis toimub,» märkis Smith, kes on laagri esmaabi koordinaator ning aitab ka IT-küsimustes.
«Raske on,» tunnistas Smith veebruari esimesel pühapäeval, mil Suurbritannia oli äsja lumevaiba alla mattunud. Tema jaoks on kõige keerulisem tänaval elamise juures hakkama saada külmaga. «Ja keerulistes tingimustes on lihtne vihastada üksteise peale ning ütelda asju, mida ei mõtle,» lisas noormees.
Kui väga raskeks läheb, siis kolib ta natukeseks päriskoju, aga hiljem tuleb laagrisse tagasi. «Tegelikult olen siin sellepärast, et see on suurepärane kogukond,» rääkis noormees. «Olen siin kohanud uskumatult palju andekaid ja võimekaid inimesi. Olen osa kogukonnast, mis mulle meeldib ja kellele ma meeldin.»
Smithi sõnul on Occupy Londoni protestiaktsioonid juba suutnud mõjutada avalikke arutelusid ja poliitikute otsuseid. Kas need aga suurte muutusteni viivad, seda ta ei tea. «Kuid arvan, et kui muutus üldse kunagi tuleb, siis liikumisest nagu see,» lisas noormees.
Protestijate laager tundub eemalt vaadates pühapäeva pärastlõunal vaikne, kuid tegelikult käib telkides üsna vilgas elu.
Elavad annetustest
Plakatite ja teadetega palistatud infotelgis tervitab huvilisi Ray Hoblyn. Tema juurest astub läbi nii turiste, kes aru ei saa, miks on kiriku kõrvale kümneid telke püstitatud, kui ka arvukalt laagri elanikke ning muidu tuttavaid, kas või lihtsalt selleks, et juttu puhuda. Keegi tahab oma kitarri telki hoiule jätta.
Teine tuttav toob Hoblynile süüa. Siis tuleb noormees, kes ulatab Hoblynile naeratades 5 naela.
«Annetus,» ütleb ta ja lahkub. Kes see oli? Hoblyn kehitab õlgu, ta ei tea. Sarnaseid annetuste tegijaid on palju. Just nende toel püsib liikumine elus ja sel on võimalik pakkuda tasuta toitu mitte ainult laagris elavatele protestijatele, vaid ka kodututele.
Ligi poole laagri 200 elanikust moodustavadki Hoblyni sõnul kodutud. Vastutasuks laagri hüvede eest peavad nad protestijaid aitama. Seetõttu ongi Hoblyn abiks laagri infotelgis ja köögis. Ta on hoolimata IT-haridusest kodutu, sest tõsteti sotsiaalmajast välja.
Sarnast staatust jagab Kay Badibanga, kes nooruses Kongost kodusõja eest Euroopasse põgenes. Ärindust õppinud mehe muusikastuudio pidi võlgade tõttu uksed sulgema ning alates eelmise aasta maist elab ta tänaval.
Badibanga tunnistas, et tegelikult võiks ta saada nii töötu- kui eluasemetoetust ega peaks tänaval elama. «Aga toetuste saamiseks pead täitma tingimusi, näiteks võtma viivitamatult vastu ükskõik mis töö,» märgib ta. «Mulle on vabadus olulisem.»
Kontor telgis
Nii on Badibanga valinud kodutu elu protestijate laagris. «Vahel on külmas väga keeruline paberitööle keskenduda ja pean selleks leidma sooja koha mõnes avalikus hoones,» rääkis mees raskustest, millega tal tuleb silmitsi seista.
Paberitööd Badibangal jagub. Mees valmistab ette kaebust Euroopa Inimõiguste Kohtule enda eelmisest elukohast väljatõstmise kohta. Occupy Londoni aktivistina loodab ta panustada juriidilise reformi väljatöötamisse. «Eesmärk on saavutada sotsiaalne õiglus,» selgitas Badibanga. «Mitte võrdne rikkuse jaotus, aga see, et üks protsent kõige jõukamaid annaks midagi neile, kel pole midagi.»
Lisaks üritab Badibanga koondada laagris elavaid kodutuid juhuks, kui kohus otsustab, et katedraali kõrval telkimine on illegaalne. Sel juhul püüab ta saada kohalikult omavalitsuselt loa hõivata kodutute tarvis mõni teine kasutamata maalapp, apelleerides väitele, et tegemist on n-ö kogukonnaprojektiga. Mees näitab kitsukeses telgis, mida ta oma kontoriks kutsub, mitmekümneleheküljelist hoolikalt koostatud dokumenti kinnistutest, mille kasutamise õigust kodutud vajadusel taotlevad.
«Kontorist» viivad uksed teistesse telkidesse, kus Badibanga ja ta kaks kaaslast magavad. Neljas, väljaviiv uks on talvel tõmblukuga suletud, et telgis veidigi sooja hoida. Soojemate ilmade ajal oli see Badibanga sõnul sageli avatud ning siis rääkis ta oma «kontoris» sadade inimestega, kes laagrit uudistamas käisid.
Saanud teada, et ajakirjanik on eestlane, läheb Badibanga nägu naerule. «Mul on üks sõber eestlane, kinnitab mees. «Aga tema käib ööbimas lennujaamas.»
Tänavaülikool
Badibanga «kodu» lähedal asub suurem telk, mida protestijad kutsuvad telkülikooliks. Seal toimuvad töögruppide kohtumised ning loengud, arutelud ja muud üritused. Temaatiliste töögruppide raames, milles võib osaleda igaüks, arutavad protestijad nii laagri igapäevaelu kui ka näiteks majanduse ja religiooni küsimusi. Samuti on töögrupp protestijate häälekandja, ajalehe The Occupied Times väljaandmiseks.
Lisaks toimuvad katedraali treppidel mõned korrad nädalas protestijate üldkogud, kus nad kõik püüavad tähtsamates otsustes üksmeelt saavutada. Nii üldkogude otseülekanded kui protokollid on protestijate kodulehel kõigile kättesaadavad. Mullu 26. oktoobril võtsid ligi 500 protestijat üldkogul vastu nn esialgse avalduse, mille üheksa punkti võtavad kokku liikumise põhiteesid. Nendes nendivad protestijad, et kehtiv süsteem on jätkusuutmatu, ebademokraatlik ja ebaõiglane.
Pühapäeval toimusid telkülikoolis ettekanded ja arutelud kliimasoojenemise teemal, mis rõhutasid, et probleemiga ei tegelda piisavalt tõsiselt. Huvilisi oli nii palju, et nad ei mahtunud paarikümne ruutmeetri suurusesse ruumi hästi ära. Pakuti teed ning maas istuvate kuulajate vahel liikusid ringi erinevad toidupalad – iseküpsetatud koogid, pähklid jms. Igaühele pakuti lahkelt ning isegi siis oli toitu rohkem kui soovijaid.
Üks kohaletulnutest, skulptuuritudeng Ilona-Kathryn Evans, püüab juba sügisest alates külastada protestijaid vähemalt korra nädalas. «Lihtsalt et harida ennast ja teisi. Meedia ju tegelikult ei räägi paljustki, mis toimub,» põhjendas neiu liikumises osalemist. «Asja ilu on selles, et igaüks saab aruteluga ühineda,» lisas Evans, kellele läheb eriti korda tarbijaühiskonna teema. «Inimesed ostavad nii palju asju, mida nad ei vaja,» selgitas ta.
Pankurite boonused
Telkülikooli eesruumis võib tutvuda arvukate lendlehtedega, uudistada raamaturiiulit või lihtsalt istuda ja aega veeta. Seal räägib tuttavatega juttu eakas kunstnik Liz Beech. Ta ei ela telklaagris, kuid veedab seal iga päev 10-12 tundi, kuuludes mitmesse töögruppi.
Beechile teeb eriti muret see, et demokraatia ei toimi, sest poliitikud ei täida valimistel antud lubadusi ning samuti fakt, et praegune elukorraldus sunnib pea iga üksikisiku võlakoorma alla.
«Me uurime teemasid ja selgitame neid üldsusele,» selgitas ta töögruppide tegevust. Beech nentis, et töögruppidel pole üheseid lahendusi probleemidele, millele nad tähelepanu juhivad, kuid need loodetavasti kooruvad tasapisi arutelude käigus.
«Need on tavalised inimesed, keda häirib majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus,» kirjeldas naine teisi aktiviste. «Nende seas on nii juriste, arste, töölisi kui töötuid, inimesi eri põlvkondadest ja kultuuridest.»
Beechi hinnangul on nende töö vilja kandnud. «Kõik räägivad nüüd pankurite boonustest ning lõhest rikaste ja vaeste vahel,» kinnitas ta. «Muidugi poliitikud väidavad, et nad oleks neist teemadest nagunii rääkinud. Kuid varem nad ju seda ei teinud!»
Ka telgi eesruumis raamatut lehitsev pensionär Janos Abel, kes tuli Suurbritanniasse Ungarist pärast 1956. aasta ülestõusu, külastab laagrit iga päev. Tunnikese üritab ta alati veeta ühe telgi ees majanduse probleeme selgitavate plakatite juures.
Mees loodab, et plakatid köidavad möödujate tähelepanu ning nad peatuvad, et tema ideede üle arutleda. «Mõned ei vaatagi plakateid. Teised vaatavad ja lähevad ära. Ma ei sekku. Mõned ütlevad, et see on huvitav ja esitavad küsimusi, nii on umbes 5 protsendil juhtudest,» räägib Abel oma muljetest.
Ülejäänud kaks tundi veedab Abel töögruppides osaledes ning teiste protestijatega suheldes. «Rohkem aega ei saa ma siin veeta, sest palju tööd toimub internetikogukondades samadest teemadest rääkides,» selgitas ta.
Abelile läheb väga korda hariduse teema. «Sind treenitakse mõtlema nii, et süsteemi sobituksid, mitte iseseisvalt mõtlema,» arvustas mees haridussüsteemi. Ta tõdes, et haridussüsteem ei õpeta inimesi majandust ja poliitikat mõistma ning neil pole ka aega end ise harida, kuna kõrge tööhõive on saanud eesmärgiks iseeneses, teevad nad endiselt suure osa tööst, mida peaks teostama masinad.
Abel töötas kirjastamise alal, kuid võib pikalt rääkida ka majandusteooriatest, mille alusel praegune süsteem tuleks ümber korraldada. «Kuhu jõukus läheb, kui teadus ja tehnika on edasi arenenud, kuid keskmine inimene saab endale kinnisvara ostmist lubada vähem kui 50 aasta eest?» tõstatas ta küsimuse.
Majanduse töögrupp, kuhu Abelgi kuulub, on põhieesmärkidena sõnastanud finantsasutuste ühiskonna ees vastutavaks muutmise, majandusliku ebavõrdsuse vähendamise ning maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise. Samuti leiab grupp, et praegused kasinusmeetmed (eelarvekärped) teevad olukorra hullemaks ning et kehtiv majandussüsteem on jätkusuutmatu.
Lõhestunud liikumine
«Liikumine on väga lõhestunud selles osas, kas kapitalismi tuleks parandada või see hävitada ja alustada midagi täiesti algusest,» rääkis Abel majandussüsteemi üle toimuvatest aruteludest. «Väga lihtne on visata ära tööriist lihtsalt seetõttu, et seda on valesti kasutatud,» lisas mees, viidates, et tema antikapitalistide leeri ei kuulu.
«Ma kutsun seda järku loovaks anarhiaks,» rääkis Abel liikumisest. «Kõik on väga segane. Sellest võib midagi olulist välja tulla, kuid garantiid pole.»
Telkülikoolist natuke eemal asub söögitelk, millele lähenevalt võõralt küsitakse lahkelt, kas ta teed soovib. Juua ja süüa valmistavate vabatahtlike seas on ka Mohammed Hussain, kes käis laagris osaajaga töötamise kõrvalt, kuid nüüd, puhkuse ajal, on juba kolmandat nädalat selle püsielanik. Teda teeb eriti rahulolematuks see, et valitsused kulutavad raha mittevajalike asjade nagu relvastus peale, samas kui miljonid surevad, sest nende põhivajadused on rahuldamata.
Hussain pole täheldanud, et liikumine oleks erilisi muutusi esile kutsunud. «Saame vaid loota, et need veel tulevad,» lausus ta. «Igal juhul loodan liikumisega seotuks jääda nii kaua kui võimalik.»
«Kui siia [laagrisse] tulin, siis ei tundnud ma kedagi,» rääkis mees. «Nüüd tunnen kõiki ja me meeldime üksteisele. Igal nädalavahetusel on meil lõbus, teeme muusikat ja tantsime.»
Hõivasid pangakontori
Katedraali läheduses kohtab ka teistest Briti linnadest pärit protestijaid, kes pärast sealsete laagrite kõrvaldamist on tulnud Londoni telkijate eluolu uudistama või nendega ühinenud. Samuti on katedraali kõrvale asunud elama need protestijad, kes kohtu otsuse alusel pidid jaanuari lõpus lahkuma teisest laagrist Londonis, mis asus UBS pangale kuuluvas kasutamata kontorikompleksis.
Nüüd ähvardab ka katedraali kõrval asuvat laagrit kõrvaldamine. Nimelt otsustas kohus linnavalitsuse kaebuse alusel jaanuaris, et see on ebaseaduslik.
22. veebruaril peaks selguma, kas protestijate kaebust otsuse peale hakatakse menetlema. Kui ei, siis tuleb laager kõrvaldada ning protestijate kantsideks jäävad Londonis kaks väiksemat telklinnakut.
Protestijad on kohtuotsuse pärast ärevil, kuid mitte väga mures. «Midagi eriti ei muutu, jätkame lihtsalt teises vormis,» rääkis Beech laagri kõrvaldamise mõjudest.
Seda, et protestid lähiajal sumbuvad, sest võimud telklaagreid järjekindlalt sulgeda üritavad, tõesti oodata ei ole. Selleks on Occupy liikumine juba liiga ulatuslik.
Alguse sai see eelmise aasta septembris. Hispaanias mullu kevadel toimunud protestilaagritest ning Araabia kevadest inspireeritud meeleavaldused levisid USAst tänu sotsiaalmeediale kulutulena üle kogu maailma.
15. oktoobril avaldasid kehtiva korra vastu meelt juba sajad tuhanded inimesed ligi 80 riigis. Paljudes linnades hakkasid protestijad püstitama telklaagreid, millest mitmed püsivad siiani. Nii telgivad protestijad näiteks ka Euroopa Keskpanga peakontori juures Frankfurdis.
Eestlase algatus
New Yorgi Occupy Wall Streeti protestijate telklaagri kõrvaldasid võimud mullu novembris. Lisaks on politsei neid meeleavaldustel sadade kaupa vahistanud.
Sellised probleemid protestijaid aga ei heiduta. Linnades, kus laagrid on kõrvaldatud, jätkavad nad tavaliselt regulaarselt kohtumist nii töögruppide raames kui üldkogudel ning aktsioonide korraldamist.
Eesti elanike osalus liikumises piirdub põhiliselt 15. oktoobril Vabaduse väljakul aset leidnud paarisaja inimese meeleavaldusega ning Facebooki kogukonnaga Occupy Tallinn, kus viimasel ajal on põhiliselt toimunud ärgitamine ACTA vastu protestima.
Samas on üleilmse liikumise üks algatajaid 69-aastane Kanada eestlane Kalle Lasn. Wall Streeti rahumeelse okupeerimise idee, millest protestid mujal maailmas alguse said, käis nimelt esimesena välja ajakiri Adbusters, mille üks asutajaid ja toimetajaid on Lasn. Tema registreeris ka mullu juunis veebiaadressi occupywallstreet.org.
Veebileht teavitab, et tegu on juhivaba vastupanuliikumisega, milles osalevad eri nahavärvi, soo ja poliitiliste veendumustega inimesed. «Ühine on meile see, et oleme 99 protsenti, kes ei talu enam üht protsenti ahnust ja korruptsiooni,» teavitavad protestijad. «Tahame üldkogu igas tagahoovis, igal tänavanurgal, sest me ei vaja Wall Streeti ning me ei vaja, et poliitikud paremat ühiskonda ehitaks. Ainus lahendus on maailmarevolutsioon.»
Meediaanalüüsi firma Global Language Monitor tuvastas hiljuti, et sõna «occupy» oli mullu ingliskeelses internetis ja trükimeedias enim kasutatud sõna. Uudisteagentuuri Reuters tellimusel mullu novembris 23 riigis tehtud küsitlus samas näitas, et üldsus pole Occupy liikumisega eriti kursis – vaid 37 protsenti vastanutest oli selle protestidest kuulnud.
Ent kui vastanutele anti liikumise lühikirjeldus, siis avaldas neist 53 protsenti sellele toetust ning mittetoetajaid oli vaid 12 protsenti.
Võimud loomulikult üldiselt Occupy proteste ei toeta. Samas avaldas USA president Barack Obama mullu oktoobrist meeleavaldajatele poolehoidu, paludes neil küll ka mitte finantssektori töötajaid «demoniseerida».
Šotimaa Edinburghi linnavolikogu tegi eelmise aasta novembris erakordse otsuse, avaldades toetust Occupy liikumisele nii Edinburghis kui ka globaalselt. Londonis seevastu võib tulla võimule Occupy aktivist, kuna liikumine kavatseb esitada oma kandidaadi mais toimuvatele meeri valimistele. Jaanuari lõpu seisuga oli Occupy liikumise rakukesi ligi 3000 paigas üle kogu maailma.