100 nägu ⟩ Jüri Ratas: keskpärasus tapab

Jüri Ratas Foto: Elmo Riig

Hall keskpärasus ning sisemine õõnsus lubas Jüri Ratasel aastaid peaministri ametis püsida. Kuid keskpärasus on 12–13-protsendilise toetuse peal virelevat Keskerakonda ja Ratast (poliitiliselt) tapmas.

Ratas oli vastand Kersti Kaljulaidi, Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski sugustele poliitikutele, keda võis kas armastada või vihata. Ratas oma arnoldrüütellikus nähtamatuses ei tekitanud lihtsalt kelleski mitte mingeid emotsioone. Ja see mingi ajani justkui töötas.

Kuniks «Salieri sündroom» andis oma koslepi.

«Ma räägin sinu eest, isa. Ma räägin kõigi maailma keskpäraste nimel. Olen nende meister. Olen nende kaitsepühak,» ütles Antonio Salieri filmi «Amadeus» lõpukaadrites maniakaalse naeru saatel, kui preester sõidutas teda ratastoolis mööda hullumaja kõledaid koridore. Mozarti varju jäämine mõjus muidu igati hinnatud heliloojale Salierile vähemalt filmis laastavalt. Kohta ega nõudlust tema talendile Viinis lihtsalt ei olnud.

Ja oma kohta ei leia enam ka Ratas. Kaja Kallas koondab liberaale, Martin Helme poliitikast võõrandunuid. Ratase katse kõiki valijagruppe kõnetada võib mingist moraalsest vaatepunktist olla isegi üllas. Aga see töötab vaid siis, kui persoon ise on piisavalt silmapaistev, et suudakski laiemaid masse kõnetada.

Ratas seda ei ole. Ühtlasi on ta oma erakonna nägu. Kui palju on keskfraktsioonis poliitikuid, kes oma eluvaldkonnas on näiteks Eesti tippu pürginud? Vähe. Paljud neist on läbi teinud tüüpilise parteilise karjäärimudeli, kus läbi erakondliku toiduahela on lõpuks riigikokku välja jõutud.