100 nägu ⟩ Martin Helme: protestihäälte koguja

Helmel on põhjust olla õnnelik, sest tema juhtimisel on viidud erakond seisu, kus valimistele minnakse vastu suurima toetusega kui kunagi varem. Foto: Kermo Benrot

Martin Helme tõstis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) uutesse kõrgustesse.

Kui EKRE 2015. aastal riigikogu valimistele vastu läks, ei uskunud vist keegi, et sellest vastuolulisest ja äärmusliku maiguga seltskonnast saab erakond, kes mõne aasta pärast võtab ära Keskerakonna koha ja astub reitingutega kandadele ka Reformierakonnale.

Kindlasti on EKRE tõusule kaasa aidanud ka kriisid ja Keskerakonna langus, kuid mõlemaid on Martin Helme enda kasuks väga hästi ära kasutanud. Helme mängib tihtipeale sõnadega ja teeb seda teadlikult. Teda ei huvita, mida arvavad sellest teiste erakondade valijad, sest tema eesmärk on saada valimiskasti äärde oma valijad ning need, kellel poliitikast ja poliitkutest siiber on saanud.

Kui valdav osa erakondadest on mingis asjas ühel meelel, korjab EKRE ära need valijad, kes nende vaadetega nõus ei ole – olgu siis tegemist koroonapiirangute või sõjapõgenikega. Öeldakse välja ekstreemseid asju ja teatud osale ühiskonnast see toimib, sest teised poliitikud on oma väljaütlemistes kuivad ja igavad.

Kui EKRE oli valitsuses, arvasid mõned, et kogemus muutis nad lahjemaks ja enam niivõrd vastandumisele ei rõhuta. Need inimesed eksisid. Valitsuses oldud aeg andis EKRE-le hoopis lisakäigu – nüüd saab EKRE opositsioonipingist kisada, kui palju parem oli elu nende juhtimise all. Olgugi, et nende valitsuses oldud ajal polnud veel sõda ja sellest tingitud hüperinflatsioon maailma majandust nii totaalselt tuksi keeranud.