/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/06/09/13835683t1hed14.jpg)
/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
/nginx/o/2019/05/03/12132978t1h9ca6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/06/09/13835063t1h11ee.jpg)
- Reformierakond saab lõpuks ometi valitseda nii, et keegi ei šantažeeri neid.
- EKREst ja Isamaast ei sõltu järgmised neli aastat eriti midagi.
- Keskerakond hellitas lootusi kaksikliidust, kuid ühiskondlik tellimus maksab.
Reformierakond võitis valimised. Kaja Kallas sai isiklikult rekordtulemuse – 31 821 häält. Reformierakond võib teha valitsuse, kellega ise tahab. Reformierakonnal ja Eesti 200-l on kokku 51 kohta. Reformierakonnal ja Keskerakonnal on 53 kohta. Reformierakonnal, Eesti 200-l ja sotsidel on 60 kohta.
«Riigikogus toimus liberaalne pööre,» võtab Kaja Kallase büroojuht Gerrit Mäesalu valimistulemused kokku. Küsimus pole pelgalt Reformierakonna suures võidus, vaid valija mandaadis liberaalsetele parteidele. Eesti 200 tegi parema tulemuse, kui arvati, ja ka sotsid ületasid seda, mida näitasid viimased reitingud.
Kaja Kallas jäi ka valimisööl tulevastest koalitsioonidest rääkides tagasihoidlikuks. «Arutame juhatuses,» sõnas ta. Ometi on üks mure murtud. Näiteks see, kui Refofrmierakond võidab ja teeb ettepaneku koalitsiooniks Keskerakonnale, kas Jüri Ratas ei lähe siis otsejoones Martin Helme juurde paremat pakkumist küsima – enne valmisi oli see üks risk, millele reformierakondlased mõtlesid.
/nginx/o/2023/03/06/15183054t1h0d40.jpg)
Või laiemalt murtud nn kaalukeelte mure. Viimases kahes koalitsioonis – see on olnud pidev kurtmine nende endi seas – on kogu aeg olnud mingi kaalukeel, mingi alternatiiv, on tulnud alluda mingitele (Reformierakonna vaatest) väljapressimistele ja nõudmistele. Seda enam pole.
Senises riigikogus mängis kõige edukamalt kaalukeele rolli Isamaa. Eelmisel nädalal, tuginedes reitingutele, spekuleerisid paljud, et uueks kaalukeeleks kujuneb Keskerakond. Nüüd pole neist aga kummalgi – ega tegelikult ka kellegi kolmandal – seda rolli. Valik on Reformierakonna käes.
«Ajalooline võimalus teha suuri asju,» räägib ka Eesti 200 juhatuse liige Margus Tsahkna eileöiste valimistulemuste kohta. Eesti 200 muidugi näeb ennast tulevases valitsuses, aga Tsahkna viide on laiem. Riigikogus on liberaalsetel jõududel selline ülekaal, et saab ära teha ka keerulisi ja ebapopulaarseid asju.
Mida siis oodata?
Reformierakonna üheks suureks lubaduseks oli kaitsekulude kasv. Seda tegelikult lubasid ka teised ja selle tõusu on oodata. Samas, sellel tuleb hoolikalt silma peal hoida, sest kui riigil raha pole, võivad just kaitsekulud olla koht, kus hakatakse nihverdama, midagi edasi lükkama ja midagi ajatama.
Rohepööre. Teine suur Reformierakonna lubadus. Tegelikult on selle sees muidugi terve rida erinevaid keerukaid reforme ja muutusi. Võib eeldada, et sellega minnakse edasi.
Nii suur mandaat Reformierakonnale tähendab ka seda, et midagi tahetakse ette võtta ka riigirahandusega. Enne valimisi tunnistasid paljud reformierakondlased, et riigirahandus ja riigieelarve seis on «täitsa pekkis», aga suurte muutuste pakkumisel oldi samas häbelikud. Ilmselt eeldati, et valitsuse seis tuleb napp ja võib-olla peab jälle mingeid järeleandmisi tegema.
Reaalne valimistulemus on andnud Reformierakonnale selles osas tunduvalt tugevama käe ja ootus on kõrge. Valimisööl reformierakondlastega vesteldes ilmnes, et nende ainuke murekoht selles teemas on sotsid – kui nemad kampa võtta, kuidas siis rahandusasjades kokku leppida.
Ära tehakse ka kooseluseaduse rakendusaktid. Teema, mis aastaid ühiskonda lõhestanud, aga nüüd on riigikogus hääled lõpuks koos. On raske ette kujutada, mis oleks põhjus, et uues riigikogus ei saaks neid ära teha.
Kes on suurimad kaotajad?
Formaalselt on suurim kaotaja Keskerakond – kümme kohta vähem kui eelmises riigikogus.
Neli aastat tagasi läks Keskerakond riigikogu valimistele suurfavoriidina, kaotas ning viis Saku Suurhalli valimispeole kogunenud parteirahva kollektiivsesse šokki. Selgi pühapäeval kaotati. Šoki asemel valitses aga teatav minnalaskev, letargiline hoiak.
Et Keskerakond kaotab riigikogus kohti, oli teada juba enne valimisi. Reaalsus oli kardetust isegi kehvem. Veel kella 22 ajal, kui e-häälte tulemused olid saabumata ning lõviosa paberhäärtest oli loetud, peeti loogiliseks saagiks 17–20 kohta. Tuli 16.
Leinameeleoluni saalis see ei viinud, pigem nentiva sedastuseni, et see oligi nende saatus. Reformierakonna ja EKRE üksteisele vastandumine jättis Keskerakonna justkui võileiva vahele. Kui võiks arvata, et Wagneri-skandaal laastas EKRE toetust, siis nii mõnegi tsentristi hinnangul andis see suurima löögi just Keskerakonnale.
Liberaalsem (või ka venekeelne) valija võis tunda hirmu väljavaatest näha Martin Helmet peaministrina. Mõistagi kandis seda umbusk EKREIKE valitsusest 2019. aasta valimiste järel. Näppu lõigati sellega, et erinevalt Isamaast ei suutnud Keskerakond end usutavalt EKREst lahti pookida Wagneri-skandaalile järgnenud päevadel.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/06/15183218t1h2f60.jpg)
Häving tabas Keskerakonda Ida-Virumaal, kus saadi eelmiste valimiste 13 700 hääle asemel 7600 inimese toetus. Kui miski keskerakondlasi siiralt üllatas, oli see Mihhail Stalnuhhini (üksikkandidaat) ning Aivo Petersoni (Eestimaa Ühendatud Vasakpartei) ootamatu tähelend. Nemad jäid küll isikumandaadist rohkem või vähem napimalt ilma, kuid Keskerakonna jätsid ilma tuhandetest häältest.
Samas jäi Keskerakond ühtlaselt ilma häältest ja mandaatidest üle Eesti. «Kardan, et sellest ei tehta järeldusi,» tõdes Yana Toom pärast valimisi. Tema oskas toimunut Ida-Virumaa linnade tänavatel nähtu põhjal ennustada ja tema enda häältesaak (3458) üllatas teda isegi positiivselt.
Kes vastutab valimiskaotuse eest? Esimees vastutab, nagu ütles valimiskampaania ajal Jüri Ratas. Tulemus oli läbikukkumine ning see, kas ta ka päriselt tagasi astub, selgub lähiajal.
Ühelt poolt oli valimiskaotuse taga terve hulk objektiivseid põhjuseid. Säästukampaania, mis oli tingitud paljuräägitud Midfieldi-kohtuotsusest ja viis erakonna pangakontolt 800 000 eurot, samuti Ukraina sõda ja ka juba nimetatud Ida-Viru putinistide tähelend.
Siiski oli mitmel staažikal erakondlasel kriitikasõnu laiemalt erakonna viimaste aegade kursile. Üks nimekas parteilane arvas, et «sillaehitaja» ning «kuldset keskteed» pakkuva erakonna asemel pidanuksid nad konkreetsemalt oma suuna valima. Tolle parteilase eelistuseks oli Reformierakonna-suund. Teiselt parteiveteranilt sai aga kriitikat liigselt astmelisse tulumaksu kinnijäämine, mis Eestisse lihtsalt ei sobi.
Samas, ükski keskerakondlane ei saa valimistulemuste põhjal öelda, et jah, «partei oli nõrk, aga vähemalt mina tegin kõva tulemuse».
:format(webp)/nginx/o/2023/03/06/15183217t1h2ad8.jpg)
See tähendab et kui Jüri Ratas peaks tagasi astuma või keegi tahaks Ratasele väljakutse esitada, siis pole kellelgi ilmselget trumpi ette näidata. Mihhail Kõlvart sai keskerakondlastest küll suurima häältesaagi (14 598), aga temagi tulemus oli nõrgem, kui 2019. aastal. Ei ole ta enam pidevalt tõusev, iga uue valimisega üha enam hääli koguv kandidaat. Ka pärast valimisi Postimehega suheldes rõhutas ta, et vastutavad kõik.
Juhtivad keskerakondlased kas jäid kidakeelseks või avaldasid veendumust, et kui esimehevahetus tuleb, siis vaid Ratase enda initsiatiivil. Ühe tipp-keskerakondlase sõnul oli ka Ratase lubadus «vastutada» ajendatud just sellest, et ta on ise väsinud.
Erinevalt sügavalt mornist Martin Helmest käis Ratas õhtusel Keskerakonna valimispeol nii enne kui pärast valimistulemusi ringi avatud hoiakuga, naeratus suul. Midagi, mis viimaste aegade Ratasele on väga ebaloomupärane. Märk vabanemisest ning omamoodi kergendustundest?
/nginx/o/2023/03/06/15182768t1h53f9.jpg)
Näiline leplikkus pärast valimistulemusi paistis olevat kantud ka usust, et erinevalt näiteks Isamaast ja EKREst ei paista Keskerakonna jaoks koalitsiooni pääsemine täiesti lootusetu perspektiiv. Kaksikliit Reformierakonnaga annaks 53 kohta, mis oleks mitme Keskerakonna juhtiva poliitiku hinnangul enam-vähem piiripealselt piisav koalitsiooni moodustamisks.
Taoliseks optimismiks aga suurt alust ei ole. Mõistagi nõustutakse ka Reformierakonnas, et Keskerakonnaga kaasas käiv parteidistsipliin võimaldaks ilma suuremate probleemideta koalitsiooni napilt, aga kindlalt püsti hoida. Aga soovi kaksikliiduks Reformierakonnast ei paista kuskilt. Ühiskondlik tellimus on selline, mis lihtsalt nõuab liberaalset kolmikliitu, tõdeti ka Keskerakonnas.
Ja kuigi valimiste eel soojendasid kaks erakonda suhteid, siis seda eelkõige hirmust, et muud teed võimule jäämiseks ei pruugi Reformierakonnal jääda. Nüüd, kui võimalusi rohkem, sellist tõmmet Reformierakonnal Keskerakonna poole enam pole.
EKRE eeldas tublisti paremat tulemust
Mingis mõttes on suurim kaotaja aga EKRE. Sest kui Keskerakonna kohtade kaotus oli ette teada – kõik küsitlused näitasid seda –, siis EKRE läks valimistele ja sellega nõustusid ka poliitikaanalüütikud, ikkagi eeldusega, et teevad tublisti parema tulemuse kui neli aastat tagasi. Tegelikult said nad vähem hääli ja kaotasid Riigikogus kaks kohta. Kardetult järgnesid jutud massilisest e-häälte võltsimisest ning tulemuste mittetunnistamisest. Süüdistus, mida ka eelmiste valimiste kohta kõlama lastud.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/06/15183216t1h6a34.jpg)
Suur Reformierakonna ja EKRE vastasseis ja kogu «Päästame Eesti» jutt kõlab selgunud tulemuste taustal isegi veidi naeruväärselt. Kaotas ka EKRE esimees Martin Helme isiklikult, 4599 häält on tuhat häält vähem, kui neli aastat tagasi. Tervikuna kaotas EKRE ilmavaade ja nende pakutu. Riigikogust jäid välja konsipratsiooniteoreetik Kalle Grünthal, vanameister Peeter Ernits, ega tulnud sisse mitmed inimesed, keda peeti kindlaks panuseks (Markus Järvi, Eeva Helme).
Kaotasid ka Nursipalu ümber lokulööjad. Kogu kirev seltskond antivaksereid ja skandaliste, kes Nursipalu peale kohale lendasid, aga muidugi ka need, kes reaalselt mõjutatud ja mures. Eerik-Niiles Kross, kes kandideeris Võrumaal, tunnistas Postimehele, et tema isiklikult kaotas ilmselt Nursipalu saaga tõttu hääli, kuid tervikuna Nursipalul valimistele ega ka Reformierakonna Võrumaa tulemusele mõju ei olnud.
Isamaast sai lihtsalt väikepartei
Kaotas Isamaa. Murti teooria (mis niikuinii oli mõnevõrra müüt), et Isamaa teeb alati parema tulemuse, kui reitingud näitavad. Ei tee. Vaadates kampaania mahtu, teleklippide ja plakatite rohkust, siis seda halvem tulemus paistab. Isamaa juht Helir-Valdor Seeder sai vähem hääli kui neli aastat tagasi, kusjuures kui Järvamaa hääled pidasid, siis kaotus tuli just kodukohast Viljandimaal.
Mis aga veelgi olulisem – Isamaa kaotas oma poliitlise mõju. Järgmised neli aastat on tegu erakonnaga, millest ei sõltu mitte kui midagi, kelle soovid ei huvita kedagi ja kelle seisukohti pole mõtet küsida.
Isamaa peasekretär Priit Sibul mainis eile öösel Reformierakonna valimispidu külastades realistlikult, et parlamendiloogikas Isamaal suuri kombinatsioone pole. See ei tähenda, et Isamaa ei võiks kuuluda valitsusse – lõpuks on Reformierakond välistanud koostöö ainult EKREga, aga fundamentaalselt muutus Isamaa kaal. Nüüdsest on nad lihtsalt üks väikepartei.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/06/15183219t1hd704.jpg)
Poliitilise vastutuse loogika võiks öelda, et see on koht, kus Seeder tagasi astub. Kuid vaadates viimastel aastatel Isamaas toimunud puhastusi, siis hetkel on seda raske näha, kes võiks olla Isamaas väljakutsuja Seedri vastu. Keerulised ajad on igatahes ees. Kui valitsusse asja ei ole ja perspektiiv on neli aastat opositsioonis istuda, siis mõnedki isamaalased hakkavad nihelema ja otsima võimalusi poliitikast üldse väljumisele.
Kes põrusid individuaalselt?
Mart Võrklaev endise Rae vallavanemana ja nüüdse riigi ühe tähtsaima poliitikuna – ikkagi suurima fraktsiooni juht – sai Harju- ja Raplamaa ringkonna kolmanda numbrina napilt 900 häält. Samas piirkonnas sai parema tulemuse kuus reformierakondlast.
Põrusid ministrid, kelle sotsiaaldemokraadid ja Isamaa suvel uute tulijatena poliitikasse tõid. Peep Peterson piirdus Pärnumaa esinumbrina 754 häälega ning sotsid jäid seal mandaadist kaugele. Kultuuriminister Piret Hartmanil läks Ida-Virumaal veidi paremini (994 häält). IT-minister Kristjan Järvani saagiks jäi 367, justiitsminister Lea Danilson-Järg sai vaid 41 häält rohkem. Isamaa uute ministrite tulemused on eriti halvad, tõsi nemad ei olnud oma ringkonnas ka esinumbrid.
Mis siis edasi saab?
Enne valimisi ütles Reformierakond, et valimisööl on Kaja Kallas käskinud erakonnakaaslastel suud lukus hoida. Otsustatakse alles kell 11 hommikul algaval juhatuse koosolekul, kellele koalitsioonikõneluste ettepanek tehakse, ega taheta korrata 2019 valimiste viga, kui üks orav andis ühtesid, teine orav teisi signaale ning lõpuks jäädi pika ninaga opositsiooni. Nii teatati seekord ka teistele erakondadele: sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond lahkusid teadmisega, et nad «mitte muhvigi ei ütle».
Kõike arvesse võttes võib aga ennustada, et koalitsioonipakkumine tuleb Eesti 200-le ja sotsiaaldemokraatidele.
Ühtlasi saab siis näha, kas murtakse Jüri Ratase esimese valitsuse loodud traditsioon jagada ministriportfellid kõikide erakondade vahel võrdselt. Reformierakond seda ei taha, nende võit on nii ülekaalukas, et võrdne portfellijaotus ei ole lihtsalt õiglane. Ka Kristina Kallas ja Eesti 200 on varem avaldanud veendumust, et valimistulemused peaksid kajastuma ministriportfellide jaotuses, ning ega ka sotsidest suurt takistajat sellele ole.
Ministrid, kes ei osutunud valituks:
Lea Danilson-Järg, 408 häält (Mustamäe ja Nõmme)
Kristjan Järvan, 367 häält (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine)
Piret Hartman, 994 häält (Ida-Virumaa)
Peep Peterson, 754 häält (Pärnumaa)
Riigikogu liikmed, keda ei valitud tagasi:
REFORMIERAKOND
Ivi Eenmaa, 348 häält (Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita)
Hele Everaus, 712 häält (Tartu)
Jüri Jaanson, 1968 häält (Pärnumaa)
Aivar Viidik, 1029 häält (Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa)
Toomas Järveoja, 1690 häält (Jõgeva- ja Tartumaa)
Õnne Pillak, 542 häält (Mustamäe ja Nõmme)
Mati Raidma, 899 häält (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine)
Ülle Rajasalu, 327 häält (Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita)
Valdo Randpere, 1169 häält (Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita)
Margit Sutrop, 1103 häält (Tartu)
Urve Tiidus, 2084 häält (Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa)
KESKERAKOND
Taavi Aas, 1664 häält (Jõgeva- ja Tartumaa)
Dmitri Dmitrijev, 815 häält (Ida-Virumaa)
Enn Eesmaa, 776 häält (Pärnumaa)
Kaido Höövelson, 767 häält (Ida-Virumaa)
Marek Jürgenson, 739 häält (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine)
Siret Kotka, 1429 häält (Lääne-Virumaa)
Igor Kravtšenko, 273 häält (Mustamäe ja Nõmme)
Natalia Malleus, 169 häält (Harju- ja Raplamaa)
Aadu Must, 618 häält (Tartu linn)
Anneli Ott, 402 häält (Tartu linn)
Kersti Sarapuu, 684 häält (Järva- ja Viljandimaa)
Erki Savisaar, 1521 häält (Võru-, Valga- ja Põlvamaa)
Marko Šorin, 803 häält (Pärnumaa)
Tarmo Tamm, 1259 häält (Võru-, Valga- ja Põlvamaa)
EKRE
Merry Aart, 837 häält (Võru-, Valga- ja Põlvamaa)
Riho Breivel, 759 häält (Ida-Virumaa)
Peeter Ernits, 2936 häält (Jõgeva- ja Tartumaa)
Kalle Grünthal, 1496 häält (Järva- ja Viljandimaa)
Uno Kaskpeit, 701 häält (Võru-, Valga- ja Põlvamaa)
Paul Puustusmaa, 211 häält (Harju- ja Raplamaa)
Urmas Reitelmann, 1519 häält (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine)
ISAMAA
Heiki Hepner, 1026 häält (Harju- ja Raplamaa)
Tarmo Kruusimäe, 447 häält (Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita)
Mihhail Lotman, 572 häält (Tartu linn)
Üllar Saaremäe, 2026 häält (Lääne-Virumaa)
Raivo Tamm, 1692 häält (Mustamäe ja Nõmme)
SDE
Ivari Padar, 1468 häält (Võru-, Valga- ja Põlvamaa)
Toomas Jürgenstein, 471 häält (Tartu linn)
Eduard Odinets, 630 häält (Ida-Virumaa)
Jaak Juske, 814 häält (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine)
Reili Rand, 1360 häält (Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa)
ENDINE ISAMAA
Siim-Valmar Kiisler, 531 häält (Parempoolsed. Mustamäe ja Nõmme)
ENDINE KESKERAKOND
Mihhail Stalnuhhin, 4525 häält (üksikkandidaat. Ida-Virumaa)