VALIMISRADAR EKRE tegi tugeva kampaania tulevasele koalitsioonile (28)

Allan Rajavee
, andmekonsultant, BMMG
Copy
EKRE aseesimees Mart Helme valimisõhtul.
EKRE aseesimees Mart Helme valimisõhtul. Foto: Eero Vabamägi

Kõrvutades omavahel meediaandmeid ja valimistulemust on esimene järeldus selge – ülejäänud poliitmaastikule vastandunud EKRE kampaania tekitas rohkem tulu Reformierakonnale, Eesti 200-le ja sotsiaaldemokraatidele kui rahvuskonservatiividele endile.

Peamine motiiv valimiskampaaniate taga on erakonna häältesaagi kasvatamine. Võiks arvata, et need niinimetatud «kampaaniahääled» tulevad valimispäeva eel otsuse langetavatelt kodanikelt. Kindlasti mingi väike osa tulebki, kuid peamised «kampaaniahääled» tulevad siiski juba erakonna välja kujunenud toetajaskonnalt, kelle suurust mõõdetakse igakuiste erakondade reitingute raames.

Seega on ka kampaaniate analüüsimise juures oluline mõista, et valimisplakatite, reklaamklippide ja meediadebati peamine funktsioon erakondade vaatest on oma püsivalijaskonna aktiviseerimine, et nad üldse annaksid moel või teisel oma hääle.

Erakondade valijaskonna agiteerimisel mängib kampaaniate kõrval tähtsat rolli ajakirjandus, mis erakondasid kõrvutades suunab valijate aktiivsust ja eelistusi.

EKRE kaevas endale augu ja rajas Reformierakonnale pjedestaali

Just sellest tõest möödapanek saigi EKRE-le saatuslikuks. Nimelt, vaadates EKRE ülisuure kampaania sõnumeid, siis panustasid rahvuskonservatiivid suuresti ühiskondlikule kriisiväsimusele, mida prooviti ajakirjanduses võimendada polariseerivate teesidega.

«Ukraina aitamisel on piirid.»

«Eesti valitsus on kaitsevõime Ukrainale ära kinkinud.»

«Ukrainlasi aidatakse rohkem kui eestlasi.»

Need teesid käis välja EKRE esimees Martin Helme 25. jaanuaril ERRi «Esimese stuudio» debatis Kaja Kallasega.

Helme ega EKRE ei loobunud neist teesidest valimispäevani. Vastupidi, kui need seisukohad tekitasid konflikti Kaitseväe juhi kindral Heremiga, siis keerati pigem retoorikas vunki juurde. Ei mingit taandumist. Samal ajal jäi EKRE nädalast nädalasse üha rohkem üksinda.

Võib spekuleerida, et kui EKRE oleks rohkem vastandunud otseselt Reformierakonnale ja loonud ühise tiiva Isamaa ning Keskerakonnaga, siis oleks ehk kodumaistele muredele lahenduste pakkumine toonud neile parema tulemuse. Selle asemel aga hakkasid nii Keskerakond kui ka Isamaa pigem end EKREst distantseerima, sest rahvuskonservatiivid olid läinud senist konsensuspoliitikat, julgeolekut lõhkuma.

Samal ajal aga jätkas Reformierakond valitsuse juhtimist ja ootas, kuni EKRE ise endale jalga laseb. Lask kõlas veebruari kolmandal nädalal, kui Martin Helme ja kindral Heremi konflikt jõudis kulminatsiooni ning tolle nädala lõpus lisas Politico EKRE kaukasse Prigožini skandaali. Samal nädalal andis kogupaugu ka Reformierakond, kes palus valijatel sügavalt mõelda – kas te toetate EKREIKEt või Reformierakonna loodavat valitsust.

See küsimus tõigi Reformierakonnale seljavõidu ja pani kogu EKRE trumpiliku antikampaania hoopis enda kasuks töötama. Põhimõtteliselt, mida rohkem keeras EKRE retoorilist vinti peale, seda rohkem Reformierakonna valijaid nägi vajadust osaleda (e- ja eel-) valimistel. Sama dünaamika kehtis tõenäoliselt ka Eesti 200 ja SDE valijate puhul.

Valimiste viimaseks nädalaks kujunesid välja tiivad

Kogu selle virvarri taustal sai aga üha selgemaks, et Keskerakonnal pole ühte või teistpidi midagi head oodata. Kõige paremal juhul ollakse tulevases koalitsioonis pigem partner kui liider. Samuti peaks olema erakond valitsusse minemisel partner kas Reformierakonnale või EKRE-le. Mõlemad erakonnad tekitaksid Keskerakonnas tõsiseid sisepingeid.

Isamaa jäi samuti EKRE vastandumise kõrval kahvatuks. Küll prooviti endale tähelepanu tõmmata, olles tülikas koalitsioonipartner Reformierakonnale ja sotsiaaldemokraatidele. Lubati veel ära teha korrektuurid universaalteenuse ja nõukogude mälestusmärkide eemaldamise teemal, kuid EKRE «Päästame Eesti» kampaania kõrval jäid need teise või kolmanda järgu uudiste teemaks. Seda eriti veebruari viimasel kahel nädalal.

Eesti 200 ja sotsid võtsid end veebruari teises pooles aga Reformierakonna tuulde. Kumbki poliitiline jõud ei teinud saladustki, et nende eesmärk on valimiste järel osaleda Reformierakonna loodavas valitsuses. Sellega seati end positsioonile, kus EKRE kampaania hakkas ka Eesti 200 ja sotside heaks tööle.

Nii kujuneski valijate vaatest viimaseks valimiste-eelseks nädalaks välja olukord, kus täna koalitsioonikõnelusi pidavad erakonnad moodustasid mitteametliku ühistiiva, ning EKRE, Keskerakond ja Isamaa olid igaüks ainult enda eest väljas.

Parempoolsed jooksid vastu sama müüri, mis Eesti 200

Samuti oli nii reitinguid kui ka valimiskajastusi vaadates selge, et Isamaast lahti löönud Parempoolsed ei suuda neil üldvalimistel riigikogu künnist ületada. Hoolimata sellest, et Parempoolsed olid olnud pidevalt pildil juba mullu augustist, siis tabas neid sama efekt, mis Eesti 200 eelmistel valimistel. Inimesed ei julgenud nende poolt hääletada, sest kardeti, et nii «raisatakse» hääl ära.

Valimispäeva õhtul tabas Parempoolseid veelgi halvem üllatus. Hoolimata suurparteidega võrreldavast kampaaniast ei saanud nad rohkem hääli kui ühiskondliku inforuumi äärealadel tegutsenud Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kelle suurim häälemagnet Aivo Peterson sai Ida-Virus 3900 häält, ületades nii Lavly Perlingu tulemust 2400 häält Harju- ja Raplamaal.

Veelgi halvema üllatuse sai Keskerakond, kes kaotas lipulaevast valimisringkonna (Kesklinn, Pirita ja Lasnamäe) Reformierakonnale ja jättis Ida-Virumaal suure häälesaagi eelmainitud Aivo Petersonile ning radikaliseerunud ekskeskerakondlasele Mihhail Stalnuhhinile.

Sisuliselt on veel viis aastat tagasi suurimat rahvamandaati omanud Keskerakond teelahkmel, sest nad on kaotanud kõvasti usaldust nii vene- kui ka eestikeelse valijaskonna seas. Nüüd peab Keskerakond otsustama, kas kuidagi proovitakse usaldus taastada või erakond sisuliselt täielikult rebrändida.

Selleks oleks vaja leida järgmisteks üldvalimisteks terve plejaad uusi värskeid nägusid. Seda ennekõike valimispiirkondades, mis eelmise kümnendi lõpus olid Keskerakonna vankumatud vasallid. Vastasel juhul ootab neid 90ndate Mõõdukate või sama perioodi Isamaaliidu saatus.

Parim agitaator võitis

Valimispäevale eelnenud nädal oli segane. Osa reitinguist näitasid, et EKRE julgeolekuteemaline debatt on pigem tugevdanud rahvuskonservatiivide toetust. Teised reitingud ennustasid aga EKRE totaalselt hävingut. Ka poliitikud ja valimiste ümber keerlevad eksperdid ei suutnud ennustada, milline valimiste tulemus saab olema.

Viimase nädala reitingu segadus teenis aga ennekõike Reformierakonna kampaaniat. Valimised ülekaalukalt võitnud Reformierakond sai korrata sõnumit, et «mitte midagi pole veel kindel, mistõttu iga hääl loeb». Ka EKRE paisutas valimisi eksistentsiaalsetesse kõrgustesse – «Reformierakonna käe all rahvusriik Eesti hävib.» Kokkuvõttes oli tegemist vastandumise kulminatsiooniga.

Millega EKRE aga ei arvestanud, on valijakäitumine. Nimelt, kui Reformierakond palus oma valijaskonnal teha paar klõpsu ja anda e-hääl, siis EKRE avaldas kampaania käigus mõõdukat skepsist e-hääletamise suhtes. Nii ütles Martin Helme, et «kui muud moodi ei saa, siis e-hääletage».

Nii jäi EKRE lootma valijate peale, kes on valmis füüsiliselt paberhääletama minema, mis aga nõuab valijatelt suuremat aktiivsust kui e-hääletamine. Reformierakond seevastu pakkus ajasäästlikumat e-lahendust, mille kasutamisele on võimalik agiteerida ka vähem aktiivseid valijaid.

Kui siia konteksti lisada ka EKRE sõnum – «iseseisev Eesti viiakse tapale Ukraina ja Euroopa Liidu nimel ning ainult totaalsed rahvuslikud reformid saavad seda peatada», siis sai Reformierakond EKRE-lt kätte nii-öelda «punase rätiku», mida oma e-valijatele näidata. Reformierakonna sõnum oli selge – «valides EKRE, saate ebastabiilse hullumaja ja kas te tahate ebastabiilsuse kasvu?».

EKRE lootis aga, et praeguse halveneva majanduse ja kasvavate hindade tingimustes suudetakse ära tõmmata valijaid kõigilt erakondadelt ja agiteerida valijaskonda, kes on muidu valimistel kõrvale jäänud. Samas näitab valimistulemus, et rahvuskonservatiivide sõnum töötas EKRE kasuks ainult nende tuumikvalijate seas ja pigem tõi varem passiivsemalt valimistel osalenuid valijaid Reformierakonna ning Eesti 200 taha.

Mis nüüd edasi saab?

Valimisudu on nüüd aga lahtunud. Mõneti oodatult nõuab EKRE e-valimiste petuskeemi paljastamist (vt ka Trump 2020) ja mitteametliku liberaalse tiiva moodustanud Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid proovivad luua ametlikku võimuliitu. Samas on aga selge, et valimistel välja kujunenud poliitilised tiivad hakkavad senisest teravamalt parlamendis vastanduma, mistõttu prognoosin, et üldine poliitkultuur nende valimistega ei paranenud.

Vaadates ka möödunud valimiste peamiste vaidlusteemade trendimist, siis on selgelt näha, et domineerisid kaks teemat – julgeolek ja majandus. Viimase osas energeetika. Samas, jaanuaris ennustasid poliitikud, et majandusdebatt keskendub ennekõike inimeste toimetulekule. Siiski selgub kajastusstatistikast, et näiteks sotsiaal- ja regionaalpoliitika olid pigem teisejärgulised kui esil.

Need teemavaldkonnad saavad olema Reformierakonnale ja tema ettenähtavatele valitsuspartneritele tõsised komistuskivid, kuna vaid 48 tunni pärast sai selgeks, et riigieelarve on miljardi euroga puudujäägis. See on võimukõneluste avapäevadel toonud meediapilti sõna «kärped» ja valimistulemus on andnud finantskasinust pooldavatele Reformierakonnale ning Eesti 200-le mandaadi kärpekääre jõuliselt kasutada.

Siiski peab ennekõike Reformierakond olema ettevaatlik, sest juba aastaid erinevate kriiside räsitud majanduse kontekstis võib liiga jõuline riigikulude kärpimine viia valimiste võitja toetusreitingu kiiresse vabalangusesse. Eriti juhul, kui Reformierakond hakkab kärpeplaanides üle sõitma Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast.

Samuti on selge, et opositsiooni langenud erakonnad eesotsas EKREga ei anna uuele valitsusele 100 kriitika vaba päeva. Pigem on liberaalse pöörde tõttu oodata riigikogu suures saalis hoopis teravamat vastandumist.

Tagasi üles