TOIT JA TEMA HIND Toidu tõusev hind tapab tasapisi hispaanlaste menú del día kultuuri (3)

Evelyn Kaldoja
, välisuudiste toimetuse juhataja
Copy
Madridi restoran, mis pakub tööpäeviti 13-eurost ja nädalavahetustel 19-eurost päevamenüüd.
Madridi restoran, mis pakub tööpäeviti 13-eurost ja nädalavahetustel 19-eurost päevamenüüd. Foto: Eero Vabamägi

Kaheksa aastat Madridis elanud kontsertmeister ja klaveriõpetaja Leila Röömel ütleb, et hispaanlased käivad tunduvalt rohkem restoranides ja kohvikutes kui eestlased.

Tema sõnul toimub elu rohkem väljas kui kodudes sees – selles mängib muidugi oma rolli ka ilm. «Ma vahel mõtlen ka, et Hispaania polegi nii rikas riik, aga inimesed söövad ikka väljas kogu aeg,» ütleb ta.

Sama kinnitab oma isikliku tunnetuse põhjal Hispaania Tarbijate ja Kasutajate Organisatsiooni (La Organización de Consumidores y Usuarios, OCU) kõneisik Miryam Vivar Gómez: «See on veider, et restoranides on jätkuvalt vaja ette reserveerimist. Vaatamata sellele, et kõik kaeblevad, kui kallis väljas süüa on. Kõik on pidevalt täis ja broneeritud.»

Viimased paar OCU uuringut räägivad aga teist keelt. Nagu ka statistika: toidu ja mittealkohoolsete jookide aastane inflatsioon oli Hispaanias mullu detsembriks keskmiselt 7,3 protsenti (Eestis neli protsenti). «On väga suur hulk inimesi, kes on tõsiselt hädas, et oma sissetulekuga kuu lõpuni välja tulla,» räägib Vivar.

Päevamenüü jaapani ja hispaania tavasid kombineerivas hiinlaste restoranis Madridis.
Päevamenüü jaapani ja hispaania tavasid kombineerivas hiinlaste restoranis Madridis. Foto: Eero Vabamägi

«Inflatsioon on väga tõsiselt tabanud baastoiduaineid, nagu kala, liha, puu- ja juurviljad. Samuti tootjaid, kes on olnud sunnitud näiteks säästma elektrit sellega, et ei pane teatud kellaaegadel tulesid põlema või pesumasinat tööle, üritades vaadata, mis millal odavam on,» jätkab ta.

«Tarbimisharjumused on ka muutunud. Inimesed otsivad rohkem sooduspakkumisi. Mõned üritavad säästa ka sellega, et asendavad toidus liha ja kala munadega, mis pakub odavamat valku,» viitab Vivar uuringuankeetide vastustest loetule.

Püksirihma pingutavad siiski ka need, kes otseselt vaesusriskis pole. «Keskmised inimesed – mitte kõige haavatavamad – on muutnud oma meelelahutusharjumusi. Enne nädalavahetuseks välismaale või lihtsalt linnast välja minemist mõeldakse kaks korda järele, sest nii tihti kui varem sa seda endale lubada ei saa – hotellid ja restoranid on läinud kallimaks,» sõnab Vivar.

Muusikaajakirjanik José, kes täisnimega rääkida ei soovinud, hindab, et toidupoes on hinnad nüüd keskmiselt tunduvalt kõrgemad kui umbes kolm aastat tagasi. «Oliiviõli, mis meie Vahemere kultuuris on väga oluline, on võib-olla 500 protsenti kallim,» pakub ta.

«Mu vanemad on pensionil, nad pole vaesed, sest mu isa oli õpetaja ja tal on hea pension. Nad kaaluvad iga eurot ja räägivad mulle kogu aeg hindadest,» lisab José.

Zara sulgemine hukutas frantsiisirestorani

Kui muusikaajakirjanik José 2011. aastal abielu lahutas ja endine naine talle pool nende senisest ühisest kodust välja maksis, otsustas mees saadud rahaga kätt proovida restoraniäris.

Ta võttis enda pidada tuntud USA frantsiisi restorani pealinnast 30 kilomeetri kaugusel jõukas ja maalilise maastikuga Sierra de Madridi kaubanduskeskuses. «Sain kümneaastase lepingu. See oli väga hea frantsiis,» meenutab José oma toitlustusäri üsna libedalt kulgenud alguspäevi.

Muutuse tõi aga 2020. aasta kevadtalvel puhkenud koroonakriis. Haiglad täitusid üliraskes seisundis patsientidega, nii et Madrid oli sunnitud rajama IFEMA konverentsikeskusse 3000 voodikohaga välihospidali. Ainuüksi Madridi piirkonnas suri Covidi 2020. aasta kevadlaine ajal sellesse tõppe 8400 inimest.

Haiguse pidurdamise nimel kehtestati üle riigi liikumispiirangud. Inimesed ei võinud isegi koduseinte vahelt väljuda, mistap olid loomulikult suletud ka restoranid ja kaubanduskeskused.

Kui rahvas lõpuks kodudest välja lasti, polnud maailm enam päris sama. Kõigest mõne kuuga oli märgatavalt süvenenud inimeste harjumus tellida internetist otse koju nii oma riided kui eined. Hõredamaks jäi liiklus ka kaubanduskeskuses, kus tegutses José frantsiisirestoran.

«Kõik algas sellest, et Zara pani uksed kinni,» jutustab José. «Seoses sellega, et suur osa nende müügist on kolinud internetti, sulgesid nad 30 protsenti tavapoodidest. Ja selles kaubanduskeskuses tegutsenud pood oli neist üks.»

Pärast Zara lahkumist jäi külastajaid kaubanduskeskuses veelgi vähemaks. José senine rendileping lõppes 2022. aastal ja uues lepingus taheti tema üüri tõsta.

«Kaubanduskeskuse omanikud polnud väga empaatilised mu müüginumbrite suhtes, mis käisid pandeemia ja sellega muutunud harjumuste tõttu väga alla. Nad tahtsid renti tõsta, see oli võimatu. Pidin restorani kinni panema. Minu jaoks oli see kohutav, sest läksin oma võla tõttu pankrotti,» räägib José. Enne sulgemist töötas José restoranis 30 inimest, kes tuli siis vallandada. «Kohutav lugu paljudele peredele.»

Tippajal tegutses tolles kaubanduskeskuses mitu söögikohta. Juba enne, kui järg José kätte jõudis, lõpetas paar neist sarnastel põhjustel tegevuse. Teised järgnesid talle. «Nüüd on seal ainult McDonald’s,» ütleb José. Tema arvates puudus kaubanduskeskuse omanikel reaalsustaju, kui nad keeldusid söögikohtadele vastu tulemast – pärast restoranide sulgemist käib ses ostutemplis isegi veel vähem inimesi.

Pärast pankrotti naasis José ajakirjandusse ning avastas, et honorarid raadiosaadete ja artiklite eest pole võrreldes 2011. aastaga üldse tõusnud.

José enda päästab aga just perekond: «Mul on vedanud, sest mu naisel on hea palk, mistap me ostame samu asju, mida varemgi. Ma ei ole vaene. Mul on vedanud, et kuigi mu isiklik majandusolukord pole hea, on mul turvavõrk.»

«Meie loobusime pärast restorani sulgemist koristaja teenustest. Saan ise kodumajandusse sellega panustada,» lisab José.

«Alguses, kui hinnatõus tuli ja sõbrannad Eestis hakkasid rääkima, et kõik on nii kallis, ma Hispaanias seda nagu ei tundnud,» tunnistab Röömel. «Hiljem vaatasin, et poes on asjad, mida mina ostan, tõesti kallimaks läinud. Näiteks kui mingi asi maksis enne 1.99, siis nüüd 2.35. Aga mulle tundub, et kuigi ka Hispaanias on hinnatõus märgatav, on Eestis seda rohkem.»

Röömelile paistab, et hispaanlaste väljas söömisele hinnatõus mingit pidurit tõmmanud aga pole. «Kui sa väljas oled, siis istud kusagil kohvikus,» ütleb ta.

Kohv samas on Röömeli sõnul Hispaanias tunduvalt odavam. «Aga kohvi serveeritakse Hispaanias ka lihtsamalt: see ongi lihtsalt kohv, ei ole sätitud, vahune, ei ole südameid peale tehtud,» kirjeldab ta. «Eestis on rohkem valikuid: selle piimaga ja tolle piimaga ning on ka hästi maitsev.»

Nime järgi hiinlastest omanikele viitav söögikoht Madridis, mis on spetsialiseerunud jaapani rahvustoidule sushi’le ja pakub vastavalt hispaania tavale kolmekäigulist lõunamenüüd.
Nime järgi hiinlastest omanikele viitav söögikoht Madridis, mis on spetsialiseerunud jaapani rahvustoidule sushi’le ja pakub vastavalt hispaania tavale kolmekäigulist lõunamenüüd. Foto: Eero Vabamägi

Kui Vivarilt uurida, kuidas on see võimalik, et restoranid ja kohvikud ikka veel täis on, pakub ta selgituseks, et rahvas kasutab sääste. «See on probleem, sest kui säästud otsa saavad, hakkame laene võtma, mis ei ole nii odavad, kui paistavad, ning see viib tsüklisse, kus nende tagasi maksmine ei lõppe iial,» hoiatab Vivar.

«See on nõiaring. Õnnelik olemiseks pead sa tarbima. Jõule näiteks tuleb tähistada välja sööma minnes, palju kingitusi ostes, ülikalli toiduga. Muidu pole sa õnnelik,» arvustab tarbijaorganisatsiooni esindaja tarbimiskultuuri.

Vivari sõnul on detsember ja jaanuar tüüpilised kuud, kus inimestel tekib oma tulude-kulude tasakaalustamisega raskusi. Paljudel juhtudel viib see selleni, et kui ilmastik nõuaks ka Madridis talvel siiski eluaseme soojendamist, ei saa inimesed endale pärast pühade pidamist nendele küttekehadele tüüpilist gaasiballooni lubada ja istuvad külmas.

«Inimesed ka kannatavad, kui nad ei saa kütet sisse panna, sest kogu nende raha on kulunud jõuludele,» nendib Vivar.

José arvab, et osa harjumusi muutus pandeemia ajal, näiteks väljas käimine. «Me muutsime oma harjumusi. Me ei käi kinos, me ei käi kontsertidel. Me püsime kodus Netflixiga ja tellime toitu,» ütleb ta. «Ma ise käisin varem kinos ehk korra nädalas, nüüd vast kaks korda aastas. Ja kinod on nüüd tühjad. Asi pole ainult hindades, vaid ka harjumuste muutumises.»

Tapa’de restoran Madridis.
Tapa’de restoran Madridis. Foto: Eero Vabamägi

«Ma puutun kokku meelelahutustööstusega, sest kirjutan muusikast. Käin väga tihti kontsertidel, aga seetõttu, et pääsen neile reeglina tasuta ja mulle need meeldivad,» alustab ta. «Aga ma ei ole kontsertide osas tavaline inimene. On kaht sorti kontserte: suured esinejad, kelle kontsertide hinnad on tõusnud meeletult kõrgeks ja kelle pärast kõik hulluvad ja kulutavad,» räägib José. «Ja kõik selle nimel, et minna suurele staadionile ja vaadata seda staari ekraanilt, sest ta on sinust saja meetri kaugusel. Minu jaoks see pole kontsert.»

«Ja väikestes kontserdipaikades, kus hinnad on kõrgemad kui kolme aasta eest, sest kõik on kallimaks läinud, käib inimesi vähem,» kurvastab José.

Vivari sõnul eeldab OCU, et kui kodulaenude intressimäärad langevad, võiksid inimeste harjumused taas muutuda. «Kui laenud on odavamad, on inimestel ka rohkem vaba raha. Hiljemalt selle aasta viimaseks kvartaliks võiksid need alla minna. Me loodame, et see aitab majandusel taas paraneda,» sõnab ta.

Hispaania kopsakad komplektmenüüd on 60 aastat vana autokraatlik tava

Paljudes Hispaania restoranides tänase päevani pakutava komplektmenüü ehk menú del día juured on autokraatlikud.

Nimelt tegi tööpäeviti toitva kolmekäigulise ja fikseeritud hinnaga komplektmenüü pakkumise kõigile Hispaania restoranidele kohustuslikuks diktaator Francisco Franco aegne info- ja turismiministeerium aastal 1964.

Selle tava kohaselt saab söögikohtades tööpäeviti ajavahemikus umbes kella 13–16 suure, kahest pea- ja ühest magusroast või kohvist koosneva eine. Mõnikord on hinna sees ka jook ja leib, aga mitte alati.

Pärast diktatuuri lõppu tulnud liberaliseerimine tähendas, et restoranid said loa päeva komplektmenüü hind ise määrata, kuid kohustus neid pakkuda püsis 2010. aastani, kui eurodirektiiv söögikohad sellest vabastas.

«Ma väga tihti menú del día’t ei võta, tunnen, et ei suuda seda ära süüa,» tunnistab Madridis elav eestlanna Leila Röömel. «Aga kui inimesed pika lõuna teevad, siis nad ikka söövad selle ära. Esimene roog, teine roog, magustoit, jook. See pakkumine on iga restorani ees näha, ma arvan, et seda süüakse väga palju.»

Röömeli töökoha lähedal koduse hõnguga söögikohas maksab päevamenüü 11 eurot ja 50 senti. Ta pakub, et keskmise päevamenüü hind on 12–13 eurot.

Miryam Vivar kinnitab, et keskmine päevamenüü maksab praegu 12–13 euro vahel. «Varem võis menüü kätte saada kaheksa või kümne euroga. Mõnes kohas maksab see nüüd kaks korda nii palju,» ütleb ta.

See omakorda tähendab Vivari sõnul, et inimesed ei saa endale igapäevaselt sellist kõhutäit lubada. «Süüakse oma kontori sööklas või ollakse üldse kodukontoris,» lausub ta. «Kaugtöö on Hispaanias väga levinud, suur osa firmadest lubab kaht-kolm päeva kodust töötamist. Sellel on olnud hea mõju tööviljakusele, aga mitte nii hea restoranidele, eriti neile, mis paiknevad kontoripiirkonnas.»

«Kui varem sõi inimene viis korda nädalas restoranis, siis nüüd käib ta töökohas kaks-kolm päeva nädalas ja neil kordadel võtab ka tihti toidu kodust kaasa,» märgib Vivar.

Turistil võib tänapäeval mõnikord juhtuda, et esimese asjana toob kelner kallima à la carte menüü, aga tegelikult on ka soodsam päevakomplekt saadaval. Seda tuleb lihtsalt eraldi küsida.

«Mulle ütles üks tuttav, et kui on valged laudlinad ja kõik näeb hästi ilus ja puhas välja, siis see on turistikoht,» viitab Röömel. «Sa pead minema sinna, kus vedeleb mõni salvrätt maas, teenindajad jooksevad, kõik ei näe nii ilus ja korralik välja – nii ongi. Kesklinnas, kui näed, et kõik ootavad sabas ja seal on natuke räämas, siis see on hea koht.»

Toidu osas oli Röömeli esmamulje Hispaania roogadest see, et kõik on pigem rasvane. «Aga kui seal kauem olla, näed, et see toit on päris tervislik. Isegi kui seal on palju saia juures, on hästi palju kala ja mereande,» märgib ta.

Hispaania toidus on tema sõnul rohkem kordumist. «Kui sa tahad päeval kusagil lõunamenüüd süüa, siis Eestis on erinevad toidud, aga seal on samad asjad igal pool: tortilla (kartuliomlett – E. K.), croqueta’d (kroketid – E. K.). Hispaanias väga hinnatakse oma traditsioonilist sööki,» sõnab ta.

Traditsioonid on kindlalt paigas ka söömise kellaaegades. Röömel teab, et kell 14 või 15 ei saa õpilasi tundi kutsuda, sest kella 14–16 on traditsiooniline lõunastamise aeg. «Õhtusöök on väga hilja, isegi kell 21. Restoranid avatakse tihti alles 20.30. Kell 19 restoranis õhtust süüa lihtsalt ei saa,» räägib ta.

Võrreldes Eestiga on tagasihoidlikum aga hispaanlaste hommikusöök. Põhiline roog, mida hispaanlased hommikuks võtavad, on Röömeli muljet mööda pan con tomate ehk röstsai, millele peale määritud oliiviõli, küüslauku ja tomatit. Sellele lisaks alustatakse päeva ka tortilla ja churro’dega.

Tagasi üles