EUROSAADIK Jana Toom: «Keskklass on hääbumas, rikkus on marginaalse protsendi inimeste kätes»

Krister Kivi
, ajakirjanik
Uuendatud 4. mai 2024, 13:42
Copy
Jana Toom kannab rinnal kollast jänest ja sõrmes jalakujulist pronksehet. Kuid mis on südames?
Jana Toom kannab rinnal kollast jänest ja sõrmes jalakujulist pronksehet. Kuid mis on südames? Foto: Krister Kivi

Jana Toom näeb oma valijates inimesi, kes ei tunne end üleliia kindlalt. Paljud neist on venelased. See ei takista teda raiumast: «Krimm on Ukraina oma ja Putin on agressor! Ma võin iga päev seda korrata.»

Euroopa Parlamendi kodu Strasbourg on väike ja kaunis Prantsuse linn. Tillukese lennujaama põhjal otsustades peaaegu et küla ning ega sellele aasadevahelisele lennurajale peale näputäie lennukite päevas miski ei maandugi.

Jana Toom jõuab Strasbourgi bussiga Frankfurdist, saabub koos pagasiga parlamendi viimase plenaarsessiooni avapäeva hilisel õhtutunnil. Seljas on tal küütlev kleit, rinnal suur kollane jänes. «See on Eesti käsitöö,» tutvustab Toom ehet, «ja mulle see jänes väga meeldib, sest ta on väga kole ja väga julge – noh, umbes nagu ma ise.»

Kümne parlamendis veedetud aasta suurimaks saavutuseks peab Toom kõhkluseta miinimumpalga direktiivi. Kuid ta on käinud saadikuna uurimas ka näiteks Rumeenia pruunkarude elutingimusi raiutavas metsas ja üritanud paika panna euroliidu vägistamise definitsiooni.

Toom ei varjagi, et on enda meelest väga töökas. «Mina ei löö trummi, ma teen tööd. Sellepärast on mul ka 24 raportit, aga mõnel kolleegil on kaks. Meie saadikutest teevad kõige rohkem tööd kaks inimest: Urmas Paet ja Jana Toom. Mikser ka enam-vähem, aga tuhandete lemmik Terras – kolm raportit. No vabandust.»

Raporti võib Toomi selgitust mööda algatada parlament (kui tahetakse pöörata millelegi Euroopa Komisjoni tähelepanu) või on see seotud direktiivi mustandiga, mille Euroopa Komisjon saadab parlamenti ja nõukogusse. «Kui sa saad endale kirja seadusandliku raporti, siis on sul käpp sees ja sa saad päriselt seadust mõjutada.»

Mida teha sellega, et inimeste elujärg aina halveneb, kas peame leppima sellega, et heaoluaeg on möödas, pärin.

«Ma ei ole majandusteadlane, aga kui usaldada seda, mida kirjutab näiteks Thomas Piketty, siis nii on,» on Toom otsekohene. «Keskklass on hääbumas, rikkus on marginaalse protsendi inimeste kätes, «Ameerika unistus» on möödas: sa ei saa end enam lehepoisist magnaadiks üles töötada.»

Teil see siiski peaaegu õnnestus, ütlen ja viitan asjaolule, et temagi alustas karjääri ajakirjanikuna.

«Esiteks ma pole magnaat, teiseks ma alati räägin oma lastele, et mul väga vedas,» tõmbab Toom sigaretist sügava mahvi. «1990ndatel õnnestus mul kasutada ajaakent, mis oli lahti paar aastat. Tänapäeval ei laseks tehisintellekt mu resümeed isegi esimesest voorust läbi: kes see tädi on, kes on õppinud kolm kursust vene filoloogiat? See oli puhas vedamine. Ärge saage valesti aru, ma olen haritud inimene, ma loen, oskan keeli. Aga mida ei ole, on paber.»

Kella kiigates – peagi on tema kord parlamendi ees minut aega esineda – ta ostab endale ja ajakirjanikule saadikute baarist kiiresti klaasi valget veini («2,50 – see on siin odavam kui pudel vett.») ning suundume taas suitsuruumi, mis on Strasbourgi parlamendihoones avar, laudade ja toolidega.

Küüditamisohvrite mälestusüritusel.
Küüditamisohvrite mälestusüritusel. Foto: Geneviève Engel / Euroopa Parlament

Vahepeal suutis Toom neli aastat olla suitsetamata, kuid siis ütles ühes intervjuus, et eesti keel on väljasurev keel. «Üks härrasmees Tallinna Vabaduse väljakul sülitas mulle näkku. Tõmbasin poolteist pakki ühekorraga – nii, et olin näost roheline.»

Uurin, kas Jana Toom on eesti keele väljasuremise koha pealt meelt muutnud. Ta jääb hetkeks mõttesse. «No tegelikult olen. Olen. Mu enda eesti keel on ka palju parem nüüd ja ma usun, et seda keelt on võimalik – päästa ei ole õige sõna, aga – arendada.»

Jana Toom ütleb, et tema emapoolsed juured on Pärnumaal teada 15. sajandini, sai ta ise vene kodanikuna Eesti kodakondsuse endale 2005. aastal – valitsuse korraldusega ja eriliste teenete eest. Teened olid integratsioonialased, möönab Toom: ta oli toona loetava väljaande Den za Dnjom peatoimetaja ja meenutab, et ajaleht käsitles agaralt Eesti kultuuri, ajalugu, mõisaid ja muud huvitavat. «Suured tänud Andrus Ansipile ja Edgar Savisaarele, et nad selle mulle tekitasid. Aga in legal terms seda saab ära võtta, sest see võrdub naturalisatsiooniga. Minust kunagi ei saa presidenti.»

Mõneski peas on Pavlovi refleksina talletunud seos Toom = putinist. «Ma olen nii paksu naha endale kasvatanud, et ma ei pane seda enam tähele. Kõik need tiblad, sibulad –  no kaua sa sellele reageerid. Aga mind häirib see, et alati küsitakse, et kelle oma on Krimm ja kas Putin ikka on agressor. Ma vastan: Krimm on Ukraina oma ja Putin on agressor! Ma võin iga päev seda korrata, aga ma ikka ja jälle saan neid küsimusi. No kaua võib!»

Ukraina sõja küsimuses läheb Toom tuliseks («Meil on Patriot süsteeme Euroopas sada, aga me ei suuda neile seitset anda, et nad saaks kaitsta oma taevast!»), kuid ei põlga samas võtta sisse ka põhivoolust veidi erinevaid positsioone. «Ma arvan, et meie sanktsioonid ei tööta, need on ilmselt valesti üles ehitatud. Keda me karistame? Tavalist vene inimest, kellelt me nõuame, et ta läheks ja tekitaks ülestõusu, mis on tänapäeval ebarealistlik. Isegi Prigožin ei saanud sellega hakkama!»

LIBE komisjoni visiidil Lampedusale.
LIBE komisjoni visiidil Lampedusale. Foto: Piero Cruciatti / Euroopa Parlament

Toom viitab sellelegi, et Euroopa Liit hiilib oma sanktsioonidest ise mööda. «200 või 300 protsenti on kasvanud näiteks metsa ostmine Kyrgystanist –  seal polegi nii palju metsa, kui me sealt ostame! Ja miks me keelustasime luksuskaupade müügi Venemaale? Las sõidavad kõik Lexustega, ega see ei tee neid sõjaliselt tugevamaks. Tegelikult peaks Venemaalt välja pumpama ajudega inimesi ja raha, aga me teeme vastupidi.»

Ootamatult krabistab assistent (neid on Toomil kuus) ukse taga. «I gotta go!» kargab Toom juba püsti, kuid rahuneb kohe: aega esinemiseni on siiski veel kuus minutit. Kõnesid on Toom harjunud aga pidama inglise keeles, sest eesti keelest tõlgitakse juttu läbi inglise või prantsuse keele, mis muudab protsessi aeglaseks: «Kord oli nii, et tõlk jõudis öelda ainult «Tere õhtust, head kolleegid!» ja siis tuli juba järgmine!»

Kui küsida Toomilt, mis on tema suurim poliitiline kapital, vastab ta kõhklusteta: «Olen aus, aga mitte väga tagasihoidlik! Räägin kogu aeg seda, mida ma mõtlen ja saan selle eest peksa –  nii et see kapital on kõrvalnähtudega.» Oma valijaid defineerib Toom kui «inimesi, kes ei tunne end väga kindlalt» ning muidugi on siin seoseid rahvusega («Sõna «vene» on muutunud sõimusõnaks ja see õõnestab inimeste turvatunnet»). Samas on ta valijate seas ka eestikeelseid inimesi. «Mul oli eile kohtumine Viimsi pensionäridega,» meenutab Toom, kes elab isegi Haabneemes. «Rahvast tuli rohkemgi kui ootasin ja nad olid päris kriitilised, kuid samas ka sõbralikud – vanema põlve valija teeb oma valiku aastateks. Nad nimetavad Kõlvartit Mihkliks, mis on päris armas.»

Kas te peate tõenäolisemaks, et teie saate mandaadi või Kõlvart saab?

«No muidugi Kõlvart saab! Mis küsimus see teil on?»

Aga siis Kõlvart loobub?

«Hetkeseisuga ta ütles, et ta pole huvitatud töötamast Brüsselis. Kas ta muudab meelt või ei muuda, seda te peate küsima selgeltnägija Edgarilt.»

Kuid kui teid ei valita, siis mis on teie plaan B?

«Mul ei ole plaani B, mu kalender lõppeb 9. juuniga.»

Kuid kuidas te hindate oma žansse?

«Ma kunagi ei hinda žansse. Ma lihtsalt lähen võitlusesse ja vaatan siis, mis saab.»

Miks te ikkagi omal ajal ülikooli pooleli jätsite?

«Hakkasin lapsi sünnitama üksteise järel. Kui olin 26-aastane, oli mul juba 3 last. Ma lahutasin abielu, olin üksinda. Laste kõrvalt nagu väga ei mänginud välja.»

Mis on kõige ekstreemsem mälestus sellest ajast?

«Ma ei tahaks minna pisaraid välja pressima, aga mul oli üks glasuurkohuke külmikus, kaks last pidid aga hommikul minema lasteaeda. See oli viimane toidujupp majas. Oli plaan, et ma lõikan hommikul selle kohukese pooleks ja kumbki laps pidi saama pool kohukest hommikusöögiks, aga siis ühe sõbral Tartust polnud kusagil ööbida ja tuli muidugi minu juurde. Hommikul teen külmkapi lahti ja vaatan – kohukest ei ole!

Ma küsisin: «Ženja, gde syrok?»

–  «Ma olin näljane, ma sõin selle ära... »

29 aastat on möödas, aga ma ei suuda seda talle siiani andeks anda.»

Mida tähendab teie jaoks populism?

«Kuidas võtta? Ühelt poolt me ju teame seda väljendit vox populi, vox dei –  rahva hääl on jumala hääl. See on ju ka populism. Teisalt –  lubaduste jagamine lihtsalt meeldimiseks... Kui jagad lubadusi, mis pole tehtavad –  eriti kui sa tead veel seda enne –, siis see on puhas populism. Ja mul on tunne, et Eesti poliitikas eriti on see praegu kuidagi in.»

Kuid populismiks võib pidada ju ka seda, kui tekitate inimestes tunde, et nad on millestki ilma jäetud ja eliit on nende vastu?

«Kas ma tekitan seda tunnet või nii on? Jah, kahtlemata ma olen kasutanud neid võtteid oma poliitilise karjääri alguses, ma ise usun, et mitte pahatahtlikult. Vahel võibki lihtsalt siiralt mõelda, et lollid enne sind pole näinud võimalusi, kuidas midagi ära teha. Aga mida kauem sa oled siin, seda rohkem saad aru, mis on tehtav ja mis ei ole.«»

Kas inimesed usuvad teie meelest veel, et demokraatia toimib?

«Kes usub? Mina usun, et demokraatia toimib. Kas iga minu valija seda usub? Muidugi mitte. Tihtilugu inimesed mõõdavad demokraatiat nagu kingi: kui mulle sobib ja kusagilt ei hõõru, siis demokraatia toimib, kui aga ei sobi, siis ei toimi. Kui te küsite inimese käest, kas ta on diskrimineerimise vastu, siis ta ütleb, et muidugi on. Kuid neid tunnuseid, mille alusel võidakse aga diskrimineerida, on palju: sugu, rass, seksuaalne sättumus jne. Inimesed hakkavad valima, et teatud tunnuste alusel võib diskrimineerida ja teist alusel ei või. See on väga levinud asi.

Minu poeg, kes on praegu 18, tuli siia viis aastat tagasi. Elasime Brüsselis sellises rajoonis nagu Matonge. Ütlesin talle: «Mine osta leiba!» Inimene kartis füüsiliselt, et saab peksa mustanahaliste käest ja oli ka veel suhteliselt homofoobne ka, nagu vene poisid ikka on.

Nüüd –  mul pole olnud aega teda kasvatada – on ta väga muutunud. See teeb südame soojaks.

See keskkond siin.. kõik on siin nagu häppid üksteise kõrval»

Te olete ka seksuaalvähemuste suhtes väga liberaalsetel positsioonidel?

«Absoluutselt! Ma leian alati, et inimõigused ongi universaalsed. Ütleme näiteks, et mul on tavaline Sillamäe valijatega kohtumine: keegi ikka põrutab, et Euroopa Liit on täiesti mõttetu, sest te seal ainult mõõdate, kui kõverad on kurgid ja promote gayabielusid, mille peale tavaliselt puhkeb naer. Ja siis ma alati ütlen: «Vaadake, teie siin olete solvunud, et te teid koheldakse teise sordi inimestega, aga teil ei ole moraalset õigust nõuda võrdset kohtlemist, kui te ise olete valmis diskrimineerima». Ja sellest saadakse alati aru.»

Hetk hiljem märgib Toom, et seksuaalvähemuste suhtes tehtud agenda oli ka põhjus, miks ta ei toetanud Keskerakonna koalitsiooni EKREga.

Olite ühes hiljutises artiklis optimistlik, et Keskerakonnaga saab kõik korda.

«Saab ikka. Muidugi saab.»

Mis selle erakonna päästab, kui kõik on sealt minema jooksnud?

«Ei ole ju kõik minema jooksnud. 12 000 liiget on alles.»

Ma pean silmas erakonna eliiti...

«Teate, see meenutab veidike seda, kuidas keegi tõmbab toa ukse lahti ja küsib: «Ei olegi kedagi?» on Toom solvunud. Ja lisab, et saabunud on aeg, mil Keskerakonnas hakkavad esile kerkima need, kellele enne ei antud võimalust; märgib, et temalgi pole plaani kuhugi minema minna, olgugi et pakkumisi on tulnud «nii paremalt kui ka vasakult»).

Kui hea sõber ja liitlane on teile olnud Läti MEP Ždanoka (kelle suhtes Läti algatas hiljuti kriminaalmenetluse seoses väidetava koostööga FSBga)?

«Ta on olnud hea liitlane teatud teemadel – tegelikult mittekodanikud on olnud ainuke teema. Mis puudutab kuulujutte, et ta on mul hea sõbranna, siis... siin mul sõpru ei ole. Tööl ei pea sõpru olema.»

Palju teil üldse sõpru on?

«No... kümmekond ehk.»

Kuid Ždanoka, mis temast nüüd saab?

«Ta ei plaani kandideerida, on eakas inimene, mitte väga terve. Ja Lätis muudeti seadust veel enne seda skandaali ja ta nagunii ei saaks enam kandideerida.»

Pärin Toomilt, kui kindlaks loeb ta Ždanoka skandaali valguses enda positsiooni. «Minu vastu ei tule neid süüdistusi, sest seda pole olemas,» vastab Toom raudkindlalt. Ja pisut pilkavalt: «Te peaks ikka natuke KAPOt usaldama...» Ja siis tõsisemalt: «Mina tean, et ma pole kunagi midagi saanud. Ja seetõttu ma olen absoluutselt rahulik.»

Aga lähenemiskatseid on tehtud?

«Ei ole. Tegelikult see on naljakas. Minuga pole ka KAPO kunagi rääkinud.»

Kui te riigikogus olite, siis teile ei tehtud seda kurikuulsat taustakontrolli?

«Ei, sest ma olin sotsiaalkomisjonis, mis ei vaja mingeid taustakontrolle.»

Aga te usute, et te läbiksite?

«Mina usun küll, et ma läbiksin, sest mul pole kapis ühtegi luukeret, mida poleks Eesti meedias juba tundmatuseni lausa ära lihvitud.»

Mida arvate sõjast Palestiinas?

«See on genotsiid, mis seal toimub, genotsiid. Ja ma olen väga kurb, et Eesti valitsus on vait sel teemal.»

Kuid miks me oleme vait?

«Sest meil pole araabia kogukonda.»

Võibolla Eesti identifitseerib end Iisraeliga, keda ümbritseb idast kuri vaenlane?

«Teate, Eesti on üks neist riikidest, kes on alati hakanud taguma, et ühed migrandid on migrandid, aga teised on hübriidsõja instrument. See, mis tehti tegelikult Leedu ja Poola piiri peal, on kuritegu – lasti inimestel surra külma kätte metsas. Ei lasknud Poola sisse iraanlasi, ei lasknud sisse süürlasi, aga kui tulid ukrainlased, siis jumala eest, palun tulge! Miks? Nad on valged. Nad on valged ja nad on kristlased. Kuid see on ju ksenofoobia.»

Te ei identifitseeri end kristlasena?

«Ma ei ole usklik inimene, ma olen agnostik.»

Kuidas suhtute Ukraina liitumisse Euroopa Liiduga?

«Üks võimalus on, et nad võidavad sõja ja püsivad oma piirides, nagu oli varem. See teeb asja kergemaks –  kuigi meil juba on Küpros, mis on osaliselt okupeeritud. Teine küsimus on, et kui nad peaksid liituma, siis Eesti netosaajatest liigub koos 18 liikmesriigiga netomaksjate hulka. 20% vähenevad Euroopa Liidus põllumajandustoetused, sest Ukrainas on meeletult suured põllumajandusmaad. Me juba olime halvemas seisus võrreldes vanade olijatega ja kui võtta praegu toetusi veel vähemaks, siis.. ma kujutan ette, et ka meie põllumehed lähevad sõnnikupalle loopima [nagu Brüsselis]. Me peame need asjad enne korda saama.»

Kas teil ei ole mure, et võime ka ise ühel hetkel sõjas olla?

«Muidugi on. Ma ei taha paanikat külvata absoluutselt, aga Narvas oli eile müügil 319 korterit. Mida see tähendab? Kõik need Hispaania kinnisvarad... Mul on tunne, et inimesed hakkavad asju pakkima tasapisi (hiljem Toom helistab ja täpsustab, et suur osa neist kortereid müüvatest narvakatest olla lahkumas hoopiski Venemaale, kuna tahavad lapsi üles kasvatada venekeelse haridusega)

Ja palju teil on Hispaanias kortereid?

«Mul ei ole. Mul on üürileping, Strasbourgi mõistes Maardus. Aga ma ei kavatse Eestist kuhugi lahkuda.»

Tagasi üles