Sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets rääkis täna kolmandat päeva toimunud koalitsioonikõneluste pressikonverentsil, et uut valitsust ootavad ees kärped, maksutõusud aga ka erinevad eesmärgid kaitse vallas.
Nagu ma aru saan, olid täna ja eile rahandusasjad teemaks. Öelge mõni arv – kui hull on seis näiteks järgmise aasta riigieelarve mõistes?
Räägime, et kui peame riigikaitsesse panustama, siis on vaja üle miljardi euro saada. Seda ei ole võimalik ainuüksi ära kärpida: (tuleb) palju kärpeid ja ka ulatuslikud maksutõusud. Sotsiaaldemokraatide jaoks isiklikult on oluline, et maksutõusud ei langeks Eesti keskklassi ja vaesemate inimeste õlgadele. Me sooviks, et kõik ühiskonnas panustaks, siis on ka maks väiksem, mida taluda tuleb. Loomulikult ettevõtjate puhul, kui siiamaani on olnud loogika, et dividendide maksu suurendatakse, (siis) pigem dividendid ei ole lahendus, vaid iga ettevõtja peaks panustama ka riigikaitsesse.
Kui vaatame üldse, kus raha on, siis mida jõukamad inimesed, seda rohkem võimalusi ja seda rohkem ka võite sellest, et Eesti on kaitstud. Nende vara väärtus kasvab siis kiiremini. See loogika, et me jõukust rohkem maksustame, on kindlasti laual. Kas ja mismoodi me kokkuleppele jõuame, ei tea veel.
Siin on suur konflikt sotsidel oma partneritega. Partnerid ütlevad, et tahavad laiapindset maksu. Kuidas kompromissi üldse leida, sellepärast, et see on kardinaalselt erinev (lähenemine).
Ma ütlen niimoodi, et laiapindset (maksu) tahame meie (sotsid) ka. Selles erinevust ei ole. Ma rõhutan – laiapindne ei saa olla niimoodi, et viisteist protsenti ettevõtjatest panustab ja ülejäänud (panustajad) on keskklass, Eesti tööinimene ja vaesem inimene, vaid seal peab olema kõigil osa. See on see, mida me täna läbi räägime. Loomulikult räägime ka jõukate inimeste suurema panustamise poolt. Kõige tähtsam on, et maksukoormus ei langeks ainult Eesti keskklassi ja vaesema inimese õlgadele.
Üks asi on 1,6 miljardit, mis puudutab laskemoona. Sinna tuleb lisaks piiriturvalisus ja nii edasi. Kui palju need raha võtavad?
Me võib-olla räägime kümnetest, kümnestest või sadadest miljonitest. Päris oluline kokkulepe, mis me täna tegime, puudutab politsei ja piirivalve võimekuse suurendamist. Kui täna me teame, et neil on tavaline politseirelvastus, siis arvestades ohuolukorda Euroopas, võtsime me eesmärgiks, et tulevikus saab politseil olema osaliselt sama relvastus, mis on kaitseväel. Me räägime kuulipildujatest, tankitõrjerelvadest, võib-olla millestki muust ja loomulikult kombineeritud kaitseväega koostööst.
Teine väga põhimõtteline suunavõtt ja kokkuleppe on kriisireservi loomine politsei- piirivalveameti (PPA) juurde reservväelaste baasil. Seda teeme kindlasti koostöös kaitseväega. Oleme seda ka natukene arutanud. Kui me räägime suurusest, mis eesmärk võiks olla, võiks see olla umbes 1000 võitlejat. See on kolm pataljoni, see on tõesti väga suur võimekus. Seda selle vastu, kui peaks tulema hübriidrünnakud, ränderünded või midagi muud, siis meil oleks võimalik reservväelaste baasil Eestit palju kindlamalt ja paremini kaitsta.
Küsin välispoliitika kohta ka. Eesti seisukoht Venemaa või Ukraina suhtes on iseenesest mõistetav, aga rääkisite ka natuke teistsugustest riikidest, nagu Saudi Araabia või Hiina jne. Eesti on seni toetanud «Ühe Hiina» poliitikat, Saudi Araabia puhul me teeme nendega koostöökokkuleppeid. Mida sotsid sellest arvavad?
Rääkisime küll. Aga koalitsioonileppes saime aru, et kui hakkame iga riigi kohta eraldi kirja panema, siis meil tuleks kõik maailma riigid või pea pooled neist ette lugeda. Sellist koalitsioonilepingut me tegema ei hakka. Põhimõtteliselt me suures joones jääme Eesti välispoliitika väärtuste ja põhijoonte juurde, mis on olnud. Mis puudutab Saudi Araabiat, siis seal me nii detailidesse ei laskunud. See on valitsusesisene küsimus. Arutame: seal on teatud julgeolekumured, teatud väärtusküsimused, aga need jäävad valitsuse laua taha.
Mis õigusi võiks erakondade (rahastamise) järelevalve komisjon juurde saada?
Erakondade järelevalve komisjoni kõige olulisem õigus on see, et nad saavad kolmandate isikute poole pöörduda ja neil on kohustus neile andmeid anda. Näiteks meediafirmad, reklaamiettevõtted – täna neil sellist kohustust ei ole, erakonnad ise peavad (andmeid) andma. Tulevikus võiks igaühelt selle (vajamineva) info saada ja see annab võimaluse võrrelda erakondade aruandeid ja seda, mida on nähtud ja tuvastatud tegelikult kampaania ajal.
Üks asi, mida arutasime, on näiteks see, et kõik, kes tellivad poliitilisi uuringuid ehk vaatavad, et uuringutes on sees erakonna reiting ja mõjud erakondadele teemade kaupa, siis see peaks olema erakondade rahastamise järelevalve komisjonile teada – kui palju maksti, mida telliti. Sisust me ei räägi, sisu ei taha hakata keegi lugema, aga et ei oleks sellist varjatud rahastamist, kus on mõned varjatud ühendused, mis teevad ainult mõnele erakonnale keelatud annetusena uuringuid.