OTSE POSTIMEHEST ⟩ Jürgen Ligi: kui rahandus­minister midagi arvab, siis tõenäoliselt ta midagi teab, mida teie ei tea!

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnas, et sotsist siseminister ei tohiks Reformierakonna eest rääkida. Foto: Mihkel Maripuu

Rahandusminister Jürgen Ligi (RE) kritiseeris koalitsioonipartneritest sotse rumala käitumise pärast ja leidis, et sotsid ei peaks rääkima Reformierakonna eest.

Ligi ütles usutluses, et tema ülesanne ei ole olla populaarne ega rahvapärane. Tema töö on on olla mõistlik. «Olen taustal kogu aeg ka nõu andnud,» sõnas ta.

Rahandusministeerium tegi eelmisel aastal mitu analüüsi Eesti fiskaalpoliitika riskide kohta. On kolm suurt valdkonda, mis on tekitanud suure eelarvemiinuse: kaitse, tervishoid ja sotsiaaltoetused. Kas minnakse ka neid kärpima?

Minnakse kindlasti mingil määral. Kas nad on tekitanud... Ma pole ka päris nõus selle vaatega kui öeldakse, et tuleb kontrollida, millised kulud on kõige kiiremini kasvanud. Ühiskond seab endale eesmärgid. Ühiskonnal on omad paratamatused – demograafia, vananemine, mis sunnib prioriteete ümber tõstma. Kui nooremat rahvast on vähem ja vanemat rohkem, siis ka eelarvekulud nihkuvad. Need võrdlused on huvitavad, aga suur raha tõepoolest on sotsiaalkuludes, tervishoius, pensionites. Kuna suuri samme tuleb teha, siis me ei saa neid kõrvale jätta. Riigikaitsega on selline asi, et seal on julgeolekuolukord, mis paneb teadlikult kaitsekulusid kasvatama ja on juba kõvasti kasvatanud.

Kolm ministeeriumit uurisid aasta aega, kas kuidagi oleks võimalik kokku hoida 150 miljonit, ja tunnistasid kaks päeva tagasi Eesti Rahvusringhäälingule, et suurt midagi ei õnnestu kokku hoida.

Ma ei tea, mida keegi on öelnud, erakondlased või ministeeriumid. Valitsus on sunnitud oma kärped ära tegema, maksutõusud ka. Meid ei sunni selleks lihtsalt mingi poliitiline kinnismõte, vaid kaks suurt asja. Makroolukord, kui majandus hakkab kasvama, siis pole enam õigustatud sinna riigi laenuraha juurde pumbata. Teine on piir, mis on meil Euroopa Liidus kokku lepitud. Ehk kolm protsenti defitsiiti aastas, üle selle ei tohi miinust teha. Varem olime eeskujulikud, praegu vireleme kusagil piiri peal.

Uue majandusprognoosi esitlusel oli slaid, kus näidati, mida koalitsioonileppes kokku lepitud asjad toovad kaasa riigi rahandusele. Kõige-kõige-kõige suurem tükk riigirahanduse paranemisesse olid maksutõusud ja selle kõrval hoopis pisike tükk oli kärpeid. Ühiskonna ootus, tundub, on proportsioonide osas natuke teistsugune.

Ühiskonna lootus või ootus on see, et kusagil on mingi ametnike armee, kes iga päev kühveldab endale raha sisse. Tegelikult meie riigipalgaliste arv on tunduvalt väiksem kui arvatakse. Isegi mõni professor on andnud intervjuusid, nagu riigipalgalisi oleks 160 000. Ta luges sinna sisse kõik sihtasutused, riigifirmad, omavalitsused, õpetajad ja niisugused asjad. Ametnike arv on üsna tilluke ja kuigi kõik on nõus nende kallale minema, nad hoiavad riiki oma teadmiste ja oskustega töös.

Kui kärbete ootuste külge hakata tegelikke asju riputama, saame ikkagi sotsiaalkulud, pensionid, tervisekassa. Kas tahate pikemaid arstijärjekordi? Kas tahate väiksemaid pensioneid? Kas tahate loobuda lastetoetustest?

Aga teie töö polegi populaarne olla?

Minu töö on olla mõistlik. Olen taustal kogu aeg ka seda nõu andnud. Mis pensione puutub, olen kritiseerinud erakorralisi tõuse. Ei ole erakoralisi tõuse, ei ole erakorralisi pensioneid. Pension on kõige pikaajalisem ja mitte erakorralisem, kui üldse olla saab. Kui aga sotsiaalseid riskigruppe vaadata, siis kõige tõsisem on ikkagi pensionärid. Mitte lapsega pere.

Ma lihtsalt vaatasin statistikametist järele, ja absoluutse vaesuse määr on pensionäride seas viimase kümne aastaga kõikunud kusagil 0,8 protsendi ja kahe protsendi vahel...

Mina räägin suhtelisest vaesusest.

Kui te muretsete suhtelise vaesuse pärast, siis kõige lihtsam vahend on astmeline tulumaks. All ei lähe kellegi paremaks, aga ülevalt olete ära võtnud ja suhtelise vaesuse statistiline näitaja kohe väheneb, sest sissetulekute vahe väheneb.

Maksudega sotsisaalpoliitikat ei tee, aga see on pikk jutt. Mis tulumaksu puutub, see sõidab kindlalt sisse majanduskasvule ja majanduskasvu potentsiaalile. Tulumaks on kõige halvem maks.

Minu kohus on selgitada, kus on põhilised riskid. Tööl käiv inimene on põhiline maksumaksja. Palgasaaja on heaolu mõttes suhteliselt heas olukorras. Euroopa võrdluses on Eestis väga hea lapsi kasvatada. Teenused on kättesaadavad. Ka sissetulekute skaalal. Lastega peresid kogu aeg haletsetakse, et riik peab kõike tegema. Riik on väga palju teinud. Võrdlustes on töölkäijad lastega peredes paremas seisus. Üksikvanemad on muidugi eraldi riskigrupp, aga sealgi pole kõik vaesed. Pensionäride hulgas on alumist skaalat palju rohkem.

Mainisite enne tervisekassat. Terviseminister Riina Sikkut (SDE) pakkus välja, et tõsta riigieelarvest alaealistele ravile kuuluv summa. Miks mitte teha tervisekassa audit, võib-olla on seal dubleerivaid asju, võib-olla võiks kaaluda visiiditasu suurendamist. Miks selliseid asju ei kaaluta?

Sellisele ettepanekule, kui terviseminister seda kaalub, siis mina pakun, et tõstame selle raha kõigepealt haigekassasse ja pärast tõstame haigekassast riigieelarvesse tagasi. Siis on mõlemad kordamööda heas seisus. Kokkuvõttes see aga mingi lahendus pole, sest mõlemad on riigirahanduse osad.

Meditsiinieelarve on meil veel keerulisem, sest seal kipuvad kulud olema eksponentsiaalsed. Seal on rahvastiku vananemine ja terviseteenuste tarbimine kasvab. Inimeste nõudlus ka kvaliteedi järele kasvab. See on äärmiselt ränk püstloodis kulude kasv, mida peame kuidagi katma ja ilmselt ka oma ootuseid alla võtma. Ja ilmselt ka kõik muud teemad nagu visiiditasud ja muud jutuks võtma.

Ütlesite Delfile antud intervjuus, et raha kasutamise vajaduse peavad defineerima kvalifitseeritud asjatundjad, rahvas ei tohi küsida, milleks riik raha kulutab. «Asjatundjad» on näiteks välja mõelnud, et poole miljoni eest tuleks Keenias e-teenuseid arendada, registrite ja infosüsteemide keskus tellib pühendumusuuringu, riiklik innovatsioonilabor tegeleb uuendtoitudega, asutused soovivad üksteise võidu nime vahetada jne. Miks me ei tohi küsida, kas sellisteks asjadeks on vaja raha kulutada?

Tegelikult ma ju viitasin ainult sellele, et lolle küsimusi ei maksa küsida! Põhiseadus tegelikult keelab küsimast rahva käest, kas makse tahate. Keelab! See pole mingisugune minu paha iseloom.

Juurde tuleb see, et kui tõstame konkreetset maksu, ei saa juurde öelda, et see asi läheb sellele kulule. Kui kulusid on sadu ja makse üksikuid, siis pole võimalik seda suhet luua.

Julgeoleku lisakulud on samas suurusjärgus, mis laekuks kolmekomponendilisest maksutõusust. Samas oleks meil täiesti kõik voli ja loogika selle taga, kui me ei ütleks, et see läheb julgeolekule. Sest et ülejäänud defitsiit jääb meil katmata.

Me teeme seda lihtsalt demonstratsiooniks, sest need lisakulud on meil väga erilised. See tähtajaline – nagu koalitsioonikõnelejad pidasid vajalikuks kokku leppida – maksutõus on seotud sama summaga, mille julgeolekuvaldkond on pidanud seoses sõjaga rohkem kulutama.

Kas kärpeajal võiks siiski keelata vähemalt asutustel nimevahetused?

See pole üldse teema, millesse ma pean väga süvenema! Nagu see tervisekassa või haigekassa nimi. Ei ole minu maitse. Aga ikkagi, kui uksest ja aknast tuleb soovi, et mis asja teil siin on haiged, tervisega tegeleme, mitte haigetega! Selline retoorika. Saanuks ilma, aga see ei määra mitte kuidagi riigi rahalist seisu. Riigis on väga palju väikeseid summasid, mis mingit tähendust ei oma, aga mille ümber kõik tahavad rääkida. Olgu siis maanteeameti peldikud või sõjaväeorkester. Minu jaoks ei ole kumbki ka sümboolselt rääkimisväärt. Kui kaitseväe juhataja ütleb, et orkestrit niipalju vaja ei ole, nad ei tegele riiklike ülesannetega, siis mina löön kulpi – kui see on sinu seisukoht, siis ma usun sind.

Aga suured summad? Keskkonnamaja, Tallinna uus politseikvartal... Räägitakse, et Tallinna haigla on väga vajalik, need kulud on kümnetes või isegi sadades miljonites.

Jah, Tallinna haigla jaoks mina ütlen, et riigil jõudu lähiajal ei ole, et seda liiga plaani võtta. Vaesel ajal tuleb juba käestlastud eelarve tingimustes hakkama saada spartalikumates tingimustes. Niipalju, kui raha on, eelistada mitte kesta, vaid sisu tervishoiule.

Kuna riigikaitsemaks tuleb tähtajaline, siis koalitsioonipartner, siseminister Lauri Läänemets (SDE) interpreteerib kogu seda protsessi umbes nii: ühelt poolt suuri kärpeid sotsiaalhoolekandes ja sellistes asjades ei tule, teiselt poolt riigikaitsemaks on tähtajaline, see tähendab, et mõne aasta pärast on see auk endiselt olemas. Ja siis ta ütleb: «me valmistame koos Reformierakonnaga ette pinnast astmeliseks tulumaksuks!»

No ta ei peaks niimoodi lobisema! Päriselt! Ta ei peaks niimoodi rääkima meie eest. Meie ei valmista mingit pinnast ette! Andsin täna valitsuse istungil soovituse – nime nimetamata –, et me ei peaks keegi alustama oma sõnavõtte avalikkuse ees partei nimest.

Rahandusminister on nagu tänagi sunnitud kommenteerima oma erialavaldkonna mingit probleemi ja tema siis ütleb, et vaat meil siin «parteikomitee» arvab hoopis midagi muud! Rahandusminister on see, kes riigi rahandust tegelikult koordineerib ja juhib, lõpuks otsustab valitsus. Ei ole nii, et tulevad kokku juhtivad sotsid ja ütlevad, et neil on hoopis mingisugune muu arvamus. Nad võivad seda öelda valitsuse istungil, aga mitte kogu aeg kaamerasse.

Selliseid avaldusi veel Reformierakonna maksuplaanist eraldi järgmiste valimiste puhul ka ei maksa teha. Valitsus peab olema valitsus, valitsus ei tohi olla kolm parteid.

Läänemets ütles ka seda, et kui Reformierakond ja Ligi tulevad välja uute maksuideedega, ta viitas teie poolt välja käidud palgafondi maksule, siis sotsidel on ka terve rida uusi maksuideid.

Ongi rumal, eksole!

Kas see tähendab, et palgafondi maks on sisuliselt surnud? Ta sisuliselt ju välistab selle?

Ei ta välistanud! Kõigepealt lasid riigikogu sotsid oma suurtükid tühjaks, et see on halvim variant üldse. Absoluutselt mitte mingite teadmiste ega analüüsi pinnalt ei tehtud seda. Minu soovitus neile oli, et kui rahandusminister midagi arvab, siis tõenäoliselt ta midagi teab, mida teie ei tea. Me pole ühtegi arutelu valitsuses pidanud, nad on lugenud lehest üht pealkirja ja siis kommenteerivad. Nii ei tehta! Nii ei saa valitsus töötada.

Sotside reiting tõuseb, järelikult...?

Ma arvan, et tema tõsiseltvõetavus jällegi ei tõuse sellest. Peaministrikandidaadina tema tõsiseltvõetavus ei tõuse, kui selgub, et ta on bluffinud. Aga ma loodan, et ta tegelikult kõike seda teab. Kui opereerida mitte lausetega, mis on kõlanud, vaid sellega, mida ta on lubanud, siis ma ei erutu liialt.

Miks ei peaks Eestis kehtestama pangamaksu, kui Leedus näiteks on see kehtestatud ja saadud riigieelarvesse lisaraha?

Alati kõigile võib öelda, et kui võtta raha ära, siis on riigil lisaraha. Aga konkurentsivõimele see kindlasti kasuks ei tule. Arvata, et see on midagi väga «tasuta» kusagil, see on ekslik. Pangakasumid esiteks kõiguvad väga palju. Teiseks, Eestis need on kõikunud vähem kui hoiuseintressid. Kõrgema euribori arvel tõstavad hoiuste intresse. Nelja protsendiga hoiustamise võimalust pole meil sada aastat olnud, eksju! Nüüd on, vähemalt äsja veel oli.

Joosta tormi nüüd sellele, et hoo – tekkis kasum! – on tegelikult küüniline. See maksab kätte hetkedel, kus pankade najal on vaja hakkama saada.

Riigikaitsemaks tuleb tähtajaline, olen suhteliselt skeptiline, et suudate lubatud mahus kärpeid teha. Kolme-nelja aasta pärast on see auk ju endiselt olemas. Mida me kümne aasta perspektiivis teeme?

Kärbete poolest mina ei tea, parteijuhid leppisid kokku. Mina sain kokkuleppe elluviimiseks, mul pole rohkem midagi öelda. Kavatsen seda kokkulepet kaitsta, mille nemad sõlmisid, mitte mina. Ma olengi tõrjunud, et ajutisi makse ei ole. Aga selle nimeks pandi ikkagi «tähtajaline». Loogika on seal see, et järgmiste valimiste ajal tõepoolest peavad erakonnad siis ütlema, mis toimub.

Positiivne majandusprognoos ei tohiks kärpetuhinat viia

Välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) rääkis eile Postimehele peale rahandusministeeriumi majandusprognoosiga tutvumist, et valitsuse meeleolu on töine – kuigi prognoos tõotab majanduskasvu, siis nõuab prioriteediks seatud julgeolek väga suuri investeeringuid.

Tsahkna sõnul ei ole eesootavad maksutõusud piisavad, et eelarveauke ära katta. «Need maksutõusud, mis tulevad, eelkõige julgeolekumaks, on selleks, et osta riigikaitset ja võimekust. Välisministrina kinnitan, et olukord ei lähe meie ümber paremaks,» sõnas Tsahkna.

Terviseminister Riina Sikkut (SDE) rääkis, et majanduskasv taastub käesoleva aasta viimases kvartalis. Kuid rõõmustamiseks ei ole põhjust: palgakasv ja hinnakasv jäävad samasse suurusjärku ka edaspidi. «Kiiret elujärje paranemist ei tule ka 2025. aastal. Seda, et elu läheks tajutavalt paremaks, tuleb ikkagi oodata.»

Erakonnad ei ole üksmeelel, kust ja kuidas kärpida – kas maksustada ettevõtete tulu või palgafondi, kas indekseerida toetusi või mitte, kas muuta toetused vajaduspõhiseks või mitte jne. Tsahkna ütles, et kõik sellised arutelud ootavad veel ees. «Me ei saa helikopterilt raha külvata, nagu kunagi peaminister [Andrus] Ansip (RE) ütles.» Kuigi tema ja Eesti 200 toetavad näiteks toetuste indekseerimist, pole sotsid sellega päri.

Paljud on pessimistlikud, kas valitsus suudab järgmise kolme aasta jooksul kümme protsenti kulusid kärpida, kuid ministrite sõnul on see hädavajalik. «Mina ei taha näha, et üks või teine ministeerium hakkab rääkima, et ei ole võimalik kärpida. Tegelikult on,» ütles Tsahkna.