/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2025/06/13/16921029t1h9b96.jpg)
Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu poliitika viimased 15 aastat on olnud Iraan, Iraan ja veel kord Iraan. Kõik muu, mingid sisepoliitilised teemad või islamiäärmusrühmitus Hamas või Gaza on olnud kuidagi kõrvaline ja sekundaarne. Võib-olla oli see ka üks põhjus, miks Netanyahu magas 7. oktoobri maha ega võtnud Hamasi ohtu tõsiselt.
Et Iisraeli tähelepanu on olnud mujal, see on ilmselge. Vaadates kasvõi seda, kui kiiresti ja kergelt võttis Iisrael maha Liibanonis tegutseva Iraani toetatud islamiäärmusrühmituse Hezbollah ning kuidas nad juba poolteist aastat maadlevad Gazas Hamasiga ja lõppu ei paista. Iisraeli ajakirjanik Gadi Taub armastab vahel välja tuua, kuidas Mossad (Hezbollah’ ja Iraani suunal vastutav Iisraeli välisluure) teadis iga hetke, kui eelmisel aastal tapetud Hezbollah’ juht Hassan Nasrallah kasvõi aevastas, aga Shabakil ehk Shin Betil (Gaza suunal vastutav siseluure) polnud Gazas isegi ainsamat inimagenti. See on kvaliteedi võrdlus, aga samas ka viide, kus asus Iisraeli julgeolekupoliitiline fookus.