Kas praeguste raskuste taga kumab uus suur depressioon?

Töötute ja kodutute meeste supiköögisaba 1932. aastal New Yorgis. Foto: AP / Scanpix

Kaheksakümmend aastat tagasi nautis Ameerika samasugust majandusedu nagu veel hiljuti Eestigi, kuni ühtäkki tabas suurriiki ennenägematu majanduskriis, mis andis tunda terve kümnendi ja kajas vastu kogu maailmas. Kas tollasel olukorral on sarnasusi praeguse ajaga, uuris Priit Pullerits.

Mul oli hea tuttav – nüüd küll juba manalamees –, kes omal ajal elas Valge Maja pressitalituses üle koguni kuus presidenti ning tundis seetõttu enamikku Amee­rika raha- ja võimueliidist. Üks rikkur oli talle kord pihtinud, kui lihtsast tähelepanekust piisas, et varandust majanduslanguse eest päästa.

See juhtus New Yorgis aastal 1929. Mu tuttava tuttav rikkur oli astunud lifti, kus temasugustele olid abiks vaid sente teenivad piimahabemega liftipoisid, vormimüts peas.

Kuna sõit kõrge hoone ülakorrustele võttis aega, jõudis rahamees piisavalt kuulda, mida liftipoisid omavahel arutavad. Nad olid arutanud aktsiate hindu. Tol hetkel, kinnitas mu tuttav, oli tema rikkurist vana tuttav saanud aru: viimane aeg on oma aktsiad müüki paisata. Sest kui isegi liftipoisid on tulnud laenatud raha abil aktsiaturult tulu noolima, on peagi karta turu kiiret langust – umbes sellist nagu siis, kui mõni lifti tross peaks katkema.

Just nii, nagu rikkur kartis, 1929. aasta sügisel juhtuski. New Yorgi börsil kaotasid aktsiad septembris kuu ajaga ligi viiendiku oma väärtusest. Ehkki sellele järgnes väike korrektsioon ülespoole, saabus 24. oktoobril uus ja veelgi pöörasem kukkumine. Mustale neljapäevale järgnesid uuel nädalal, kui uudis börsilangusest levis üle riigi, must esmaspäev ja must teisipäev.

Nädalane kaotus: 30 mil­jardit dollarit. See oli summa, millest piisanuks, et täita kümme aastat riigieelarvet. See oli summa, mis ületas USA kulutused Esimeses maailmasõjas.

Kuid erinevalt levinud arvamusest ei alanud Suur Depressioon sugugi musta neljapäevaga. See algas varem. Börsikrahh oli saabunud Suure Depressiooni kõige dramaatilisem kaasnähtus.

Nagu ikka, eelneb igale järsule langusele hoogne tõus. Kummalisel kombel on too 1920. aastate tõusulaine äärmiselt sarnane selle olukorraga, mis on valitsenud viimastel aastatel Eestiski.

1920. aastad, nii nagu selle sajandi algus Eestis, pakatasid Ameerikas optimismist. Valitses arvamus, et kiire tehnoloogiline areng toob kaasa pidurdamatu progressi ja elatustaseme tõusu. Ameeriklased ei pidanud enam üksnes unistama oma majast, oma autost, oma köögimööblist. Tänu soodsatele pangalaenudele said nad hakata unistusi ellu viima. Kas tuleb tuttav ette?

Ja ettevõtted said, mõistagi, tänu soodsatele laenudele rahva kasvanud nõudlust uute asjade järele edukalt rahuldada.

Tulemus: majanduskasv oli küll kiire, aga võlad kasvasid peagi üle pea. Loogiline samm, nagu nüüd Eestiski tehakse, on tõmmata kulutusi koomale, et jaksata laene tagasi maksta. Aga mis juhtub ettevõtetega siis, kui keegi ühtäkki nende kaupu, mis seni läksid turul nagu soojad saiad – ja mille tootmise suurendamiseks sai ju laenugi võetud –, enam osta ei taha?

Juhtub see, nagu juhtus Ameerikas Suure Depressiooni hoogustudes: vabrikud ja ehitused jäid seisma. Ja inimesed jäid tööta. Aga kui pole tööd, siis pole ka sissetulekut, millega laene tagasi maksta.

Kujukalt on resümeerinud Ameerikas tollal tekkinud olukorra California ülikooli (Berkeleys) majandusajaloolane J. Brad­ford DeLong: «Töölised vahtisid jõude, sest ettevõtted ei palganud neid; ettevõtted ei palganud neid, sest ei näinud turgu oma toodangule; ja toodangule polnud turgu, sest töölistel polnud raha, mille eest osta.»

Tõsi, selline seletus kurikuulsa Suure Depressiooni tekkele kõlab mõnevõrra lihtsustatult. Seda enam, et eri majandusteadlaste koolkonnad pole siiamaani jõudnud üksmeelele, kas maailma ajaloo seni kõige karmima majanduslanguse tekke peasüü lasub turumajanduse liialdustel, valitsuste suutmatusel või keskpankade valearvestustel. Või peitus häda hoopis üldrahvalikus usalduse kadumises kõigi kolme vastu.

Olgu siinkohal vaid üks näide, mis juhtus Suure Depressiooni käigus just enne selle algust tuult tiibadesse kogunud Ameerika autotööstusega. Aastal 1929 tuli liinilt rekordiliselt palju, viis miljonit uut sõiduautot. Kõigest aasta hiljem oli tootmine vähenenud kahe miljoni võrra.

Ja aastaks 1932, mil depressioon saavutas oma põhja, oli autode tootmine kukkunud 1,33 miljonini.

Aga mis juhtus rikkuritega? General Motorsi autokontserni looja William C. Durant kaotas Suure Depressiooniga kaasnenud börsikrahhis 40 miljonit dollarit. Elu lõpus pidi ta läbi ajama GMilt saadava tillukese pensioniga, mida täiendas väikse keeglisaali pidamisega.

Clarence Birdseye, keda peetakse külmutatud toidu loojaks, müüs oma toiduäri just 1929. aastal ning paigutas 30 miljonit dollarit börsile. Seal haihtus see kõige kaduva teed.

Isegi Winston Churchill oli noore majandus- ja finantsministrina paigutanud suure osa oma rahast vahetult enne börsikrahhi Ameerika aktsiatesse. Alles hilisem poliitiline karjäär Teise maailmasõja aegse hiilgava peaministrina ning kirjamehena võimaldas tal kaotatu tasa teenida.

Tavakodanike seas kasvas kiires tempos tööpuudus. 1929. aastal leidus töötuid kõigest 3,2 protsenti. Veel järgmiselgi aastal polnud olukord kõige hullem – 8,9 protsenti on nii mõneski euroliidu riigis tavapärane näitaja. Kuid aastaks 1933 oli tervelt iga neljas inimene Ameerikas jäänud töökohast ilma. Sageli tuli neil veeta pool päeva supiköögi sabas, et miskitki hinge alla saada. Väidetavalt kannatasid pooled lastest nälga (mu tuttav kuulus samuti selliste hulka), käisid ringi räbaldunud riietes ega saanud loota vähimalegi arstiabile.

Aga pangad – nemad tahtsid loomulikult oma laenatud raha tagasi saada. Ent kust midagi võtta ei ole, sealt, nagu selgus, ei suuda võtta ka pangad. Esimese kümne kuuga pärast musta neljapäeva läks Ameerikas pankrotti seitse ja poolsada panka.

Pankade pankrotistumine tekitas inimestes hirmu, et nad jäävad oma säästudest ilma. Meeleheitlikult püüdsid nad raha välja võtta. Paanika paisus üha suuremaks ning pangad muudkui varisesid. 1933. aastaks olid hoiustajad jäänud ühtekokku ilma 140 miljardist dollarist. (Lihtne aritmeetiline tehe näitab, et selle summa eest saanuks tollal täita pea 47 riigieelarvet.)

Pangapaanika jättis ameeriklaste hinge kauakestva jälje. Filmiajaloolased on selle kajastust näinud isegi Frank Capra 1946. aasta klassikalises jõulufilmis «It’s a Wonderful Life», kus peategelane George Bailey otsustab pärast suurt rahakaotust sillalt alla hüpates end tappa.

Just pangapaanikat ning pankade äärmuseni karmistatud laenutingimusi – lisaks poliitikute saamatusele ja väärsammudele – peavad ajaloolased üheks kaalukamaks põhjuseks, miks börsikrahhiga hoogu kogunud majanduslangus ei piirdunud lihtsalt kahe-kolmeaastase kriisiga, vaid venis kolm korda pikemaks.

Suure Depressiooni lõpuks Ameerikas loetakse Teise maailmasõja eelõhtut 1939. Mõnel pool mujal maailmas andsid kriisi mõjud tunda veel 1940. aastate alguseski.

Börs, mis majanduslangusele kõige teravamalt reageeris, kaotas 1932. aasta suveks ligi 90 protsenti oma krahhieelsest väärtusest. Kulus tervelt veerand sajandit, enne kui Dow Jonesi börsiindeks naasis samale tasemele, 381 punktini, kus ta oli olnud 1929. aasta septembrikuu hakul.