Kakskümmend aastat tagasi ühelt joonelt alustanud Eesti ja Läti kaitsejõud on jõudnud diametraalselt erinevasse seisu. Läti kaitsejõududel puudub igasugune võitlusvõimekus. Ei suuda nad kaitsta oma maad ega osaled ka rahvusvahelises koostöös. Eesti lõunapiir on kaitseta.
Alustuseks faktid. Eesti on Balti riikidest kõige väiksem, nii rahvaarvult kui territooriumilt. Aastal 2012 on jõutud aga seisu, kus kolmest riigist on Eesti ainuke, kellel on olemas iseseisev kaitsevõime. Ei maksa küll sattuda eufooriasse, aga põhimõtteliselt tähendab see seda et Eesti kaitsevägi suudab sõdida ja riiki kaitsta. Mõningase möönduse võib selles osas teha ehk veel ka Leedu suunal, küll aga kindlasti enam mitte Läti kohta. «Läti on julgeoleku mõttes tühik,» ütleb rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse ekspert Kaarel Kaas. Loogika on selge. Balti riigid moodustavad omalaadse poolsaare, mis on Lääne-Euroopaga ühendatud kitsukese maalapi kaudu Leedu-Poola piiril hambuni relvastatud Kaliningradi kõrval. Läti olematute kaitsejõudude taustal peavad eestlased teoreetilise sõjalise konflikti korral paratamatult arvestama ka oma lõunapiiri kaitsmisega. Sellised arengud pole märkamatuks jäänud ka mujal. Näiteks Karlis Neretnieks, Rootsi armee erukindral (muuseas Läti päritolu, tema vanemad olid Läti emigrandid) kirjutas äsja oktoobris ilmunud Rootsi kaitseministeeriumi tellimusel valminud Balti riikide kaitsevõimet käsitlevas uuringus, et Eesti on juba praegu peajagu teistest ees ja mõne aasta jooksul on vahe veelgi suurem. «Iga agressor seisab vastamisi pika vastupanuga Eesti poolt. Kümnendi lõpuks on Eesti panus Läänemere regiooni julgeolekusse märkimisväärne,» kirjutab Neretnieks.
Kaitseasjad, suhted naabritega ja koostöö on alati diplomaatiliselt tundlikud teemad. Avalikult vastuoludest rääkida ei taheta. Pealkirjas toodud «Eesti suurim julgeolekuoht on Läti», tähenduses Läti tegemajätmised, on ehk liialdus – nii ütlevad näiteks erusõjaväelased Ants Laaneots ja Leo Kunnas. Ometi, see mure, frustratsioon ja mõnikord lausa viha lõunanaabrite tegemiste ja veel rohkem tegemata jätmiste suhtes, levib nii kaitseväes, kaitseministeeriumis kui ka julgeoleku ekspertide seas. Aeg-ajalt näeme selle pinnavirvendusi kaitseminister Urmas Reinsalu või mõne teise diplomaadi sõnades («Reinsalu kutsub Lätit ja Leedut tõstma kaitsekulutusi», Postimees, 12.08.2012). Paar aastat tagasi kirjutas kaitseväe ühendatud õppeasutuste juht kolonel Aarne Ermus ajalehes Diplomaatia väikese võrdluse Läti ja Leedu kaitsejõudude arengust. Isegi selles diplomaatiliselt neutraalses (Ermus on ka kaitseatašee Läti Vabariigis) saame lõpuks teada, et sõja puhkedes võib Läti kaitsevägi kusagil tagalas jahukotte ja sildu valvata, aga sõdimiseks nad ei kõlba.