Eesti pole ainus riik, kes Euroopa sotsiaalhartaga ühinedes kõiki selle paragrahve ei ratifitseerinud, küll aga on Eesti välja paistnud sellega, et mullu seadustas veel mõned esialgu ratifitseerimata jäänud punktid.
Miks pole Eesti sotsiaalhartat täielikult ratifitseerinud?
18. jaanuar 2013, 21:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ratifitseeris sotsiaalharta 2000. aastal, kuid mitte täielikult. «Selline praktika on sotsiaalhartaga vastavuses ja tavapärane – Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigist on sotsiaalharta ratifitseerinud 43 riiki ja neist täielikult on selle ratifitseerinud vaid 2 riiki – Prantsusmaa ja Portugal,» ütles sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Merle Malvet.
«Omakorda, sotsiaalharta kaasajastatud (ja suuremate kohustustega) variandi on ratifitseerinud 32 riiki, nende hulgas Eesti. Sotsiaalharta kaasajastatud varianti ei ole ratifitseerinud näiteks sellised riigid nagu Tšehhi, Taani, Saksamaa, Läti.»
Peaminister Andrus Ansip ütles Vikerraadio saates «Stuudios on peaminister», et põhjus, miks Eesti pole sotsiaalharta kõikide paragrahvidega liitunud, on arusaadav: «Eesti riik ei ole nii rikas, et suudaks kõikide sotsiaalharta paragrahvide ülevõtmisega kaasnevaid kohustusi täita. Ei ole mõtet võtta endale kohustusi, mida ei suuda täita. Üle oma varju ei hüppa,» sõnas Ansip.
Postimees kirjutas täna, et Eesti pole ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta artikli 31 lõige 3, mis käsitleb inimeste õigust eluasemele. Selle järgi peavad riigid muutma eluaseme kättesaadavaks ka piisava sissetulekuta inimestele.
«Eluasemeõiguse tagamisel on hartaga seatud kõrged nõudmised nii eluaseme kättesaadavusele kui kvaliteedile. Hetkel ei tea me Euroopas ühtki riiki, kelle suhtes oleks tehtud otsus, et nad täidavad artikli 31 ratifitseerimisega võetud kohustusi. Paljudele selle artikli ratifitseerinud riikidele on esitatud täiendavaid küsimusi,» selgitas Malvet.
Peale selle pole Eesti ratifitseerinud veel artiklit 23, mis käsitleb eakate õigust sotsiaalsele kaitsele. «Põhjuseks on ka siin, et artiklis on seos õigusega eluasemele. Nimetatud artikkel näeb ette, et riik peab tagama eakate vajadusele ja tervislikule seisundile vastava elukoha või elukoha kohandamiseks piisava toetuse. See, et artikkel 23 on ratifitseerimata, ei tähenda, et eakate õigused ei ole Eestis kaitstud. Nii näiteks on eakate õigus tervishoiuteenustele kaetud artikliga 11, õigus pensionile kaetud artikliga 12, õigus sotsiaalteenustele kaetud artikliga 14, mille me oleme ratifitseerinud,» rääkis ta.
Veel on selle artikli osas sotsiaalharta üle järelevalvet teostav Sotsiaalõiguste Komitee juhtinud Eesti tähelepanu asjaolule, et rahvapension on meil liiga madal.
Küll aga on Malveti sõnul Eesti rahvusvaheliselt positiivselt silma paistnud sellega, et ratifitseerisime eelmisel aastal täiendavalt veel mõned sotsiaalharta sätted, mis jäid 2000. aastal ratifitseerimata.
«Täiendava ratifitseerimise eesmärk oli tagada Eesti elanike õiguste täiendav kaitse ning näidata, et Eesti sotsiaalvaldkonnas on viimase kümne aasta jooksul olnud arenguid. Me võtsime eelmisel aastal täiendavaid kohustusi kutseõppe, sotsiaalabi, ettevõtluse soodustamise, väärika kohtlemise tagamise ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamise osas,» täiendas Malvet.
Ratifitseerimata sätete osas tuleb esitada 2015. aastal raport. «Seejärel teeme otsuse, kas saame võtta veel täiendavaid kohustusi,» ütles ta.