Heisakem 27. märtsil riigilipud ja kandkem sinimustvalgeid värve oma rinnas, kutsuvad üles kodanikuühendused.
Eesti tähistab «priiuse põlistumist»
19. veebruar 2013, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainukordse päeva puhul, mil Eesti sõjajärgne iseseisvus möödub kestuselt sõjaeelsest, kutsuvad ühendused ja riigiasutused rahvast sinimustvalget värvikombinatsiooni näitama.
Ehkki meil on tänavu võimalus tähistada pidulikult Eesti Vabariigi 95. aastapäeva ning viie aasta pärast koguni oma riigi ümmargust, 100 aasta juubelit, on 24. veebruari pühitsemise iga-aastane kava lipuheiskamisest ja paraadist kuni õhtuse piduliku kontserdi ja riigipea vastuvõtuni kõigile hästi tuntud.
Tänavu 27. märtsil tähistatav sündmus on aga ainukordne, sest teist sarnast päeva, mil n-ö sõjajärgne vaba Eesti möödub oma kestuselt sõjaeelsest Eestist, enam ei tule.
Sel puhul esitab president Toomas Hendrik Ilves 26. märtsi õhtul televisioonis priiuse põlistumise ainelise mõtiskluse.
27. märtsi hommikul läheb ETV «Terevisioon» vähemalt mingis osas eetrisse Toompealt Stenbocki majast ja on samuti pühendatud priiuse põlistumise päevale. Toimub ka muid üritusi, nagu e-viktoriin, jumalateenistus Tori kirikus ning noortevõistlusi maakondades.
Mitmed kodanikuühendused ja organisatsioonid, nagu EELK, Eesti Lipu Selts, muinsuskaitse selts, kindral Laidoneri selts jt on teinud üleskutse tähistada 27. märtsi – vabaduse pööripäeva – väärikalt ja see võiks olla eelkõige tänu väljendamise päev. «Heisakem 27. märtsil riigilipud ja kandkem sinimustvalgeid värve oma rinnas!» kutsuvad organisatsioonid.
Riigikantselei infonõunik Riina Soobik ütles, et riigikantselei toetab igati sinimustvalge kandmise mõtet tol päeval ning 27. märtsil võiks olla sinimustvalget näha kõikjal rahva seas – näiteks kolmeliikmelise pere puhul saab üks kanda sinist, teine musta, kolmas valget või jällegi kanda Eesti lipuvärve eri riietusesemetena.
Peaministri nõunik ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on teinud arvutuse selle kohta, miks on selleks päevaks just 27. märts 2013, aga mitte mõni muu päev.
Selle tarvis on Kiho võtnud aluseks teadmise, et Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918 ning jõudis kesta ühe päeva, sest järgmisel päeval, 25. veebruaril 1918 algas meil Saksa okupatsioon.
Eesti Vabariigi riigivõim taastati päeval, mil Saksa okupatsioon lõppes – see oli 11. november 1918.
Sellest edasi kestis Eesti Vabariik iseseisvalt Kiho arvutuses päevani, mil Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Teadupärast sisenesid Nõukogude väed massiliselt Eestisse 17. juuni hommikul 1940, 16. juunisse jääb Nõukogude Liidu vastav ultimaatum.
Toomas Kiho arvutab nii, et sõjaeelne iseseisvus jõudis kesta 21 aastat (see sai täis 11. novembril 1939), seitse kuud (sai täis 11. juunil 1940) ning kuus päeva.
Saamaks täpset pilti päevades, tuleb arvesse võtta ka liigaastad, mis olid 1920, 1924, 1928, 1932 ja 1936.
Kogu sõjaeelne iseseisvusaeg jõudis selle arvutuse järgi kesta 7890 päeva, mis sisaldab ka ühte päeva veebruaris 1918.
Sõjajärgset iseseisvusaega saab hakata arvutama 20. augustist 1991, sellest ajast saadik on meil olnud kuus liigaastat – 1992, 1996, 2000, 2004, 2008 ja 2012.
Sel kombel jõuab lihtsa arvutusega järelduseni, et päev, mil meie sõjajärgne iseseisvus saab pikemaks kui oli eelmine iseseisvusaeg 1918–1940, saabub tänavu 27. märtsil. Sel päeval on iseseisvus pärast taastamist kestnud taas 7890 päeva.
Iga järgnev päev viib sõjajärgse iseseisvuse juba pikemaks kui sõjaeelse.
Kahtlemata on selle hetke tähistamine just 27. märtsi avasekundil hoolimata kõigest sümboolne, sest sekundipealt ei suuda keegi kokku lugeda, mis kell täpselt Eesti 1918. aastal iseseisvaks sai, mis kell algas ja lõppes sakslaste võim ning mis kell iseseisvus 1940. aasta 17. juunil lõppes – kuigi ajaloost on teada, et Vene vägede sissemarss algas toona kell 5 hommikul.
Nõukogude okupatsioon Eestis algas 17. juunil 1940, kuid põhiseaduslikud institutsioonid üritasid veel ka nendes tingimustes mõnda aega tegevust jätkata. Nii ütles näiteks peaminister Jüri Uluots oma pöördumises rahva poole 18. juuni õhtul: «Võimalikkude eksiarvamuste kõrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.»
Uluotsa valitsus oli aga selleks ajaks esitanud lahkumispalve ja uus valitsus tuli juba kooskõlastada Nõukogude okupatsioonivõimudega.
ENSV ajal loeti kommunistidele oluliseks kuupäevaks hoopis 21. juunit, kui Vene soomukite toel toimusid nn töörahva väljaastumised ning Toompeal võeti Pika Hermanni tornis maha sinimustvalge lipp, mis asendati punasega. ENSV ise aga kuulutati välja alles
21. juulil 1940, kui olid toimunud alternatiivitud pseudovalimised riigivolikogusse.
Kaks korda 7890 päeva iseseisvat Eestit
24. veebruar 1918 – Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamine
25. veebruar 1918 – Eestis algas Saksa okupatsioon
11. november 1918 – Saksa okupatsiooni lõpp, Eesti riigivõimu taaskehtestamine
17. juuni 1940 – Nõukogude Liidu okupatsiooni algus Eestis. Eesti on iseseisev olnud 7890 päeva.
20. august 1991 – Eesti iseseisvuse taastamine
27. märts 2013 – Eesti sõjajärgne iseseisvus on kestnud 7890 päeva.