Värvilised veed, olematud teed

Lai nagu laht: Kongo jõgi on Aafrikas veerikkaim. Kohati on see piiriks Kongo DV ja Kongo Vabariigi vahel. Foto: Peeter Vähi

Eesti reisiseltskonna kevadeni kavandatud teekond ümber Aafrika ähvardab katkeda. Kahtlustatuna passide võltsimises terendavad neile ühtäkki trellid.

Ihaldatud Kongo DV, kuhu kõigi varem loetud blogide andmetel on peaaegu võimatu pääseda, andis tõelise stardi Lääne-Aafrika südamele. Ilmselt ei liigu aeg ekvaatorile lähenedes samas tempos Põhjamaadega, isegi mitte Aafrika lõunapoolse otsaga: 0-pöörijoon nimelt tundub kõike aeglustavat.

Niiskest kuumusest rammetuna marssisime hanereas pigem kuuri meenutavasse passikontrolli, olles enne oma truud Land Cruiserid kahe piiri vahelisele paarikümnemeetrisele tolmuribale jätnud. Meid võttis vastu ontlik härrasmees, seljas vestiga ülikond, lipsuga sama värvi rätik kenasti rinnataskus. Korjas meie passid kokku, vaatas üle ja koputas siis ülemuse uksele.

Ülikond osutus sekretäriks, kel oli au meie passiandmed hoolikalt joonitud kaustikusse mitu korda ümber kirjutada.

Pealikul ei olnud aga ilmselt parim päev, sest ta oli üsnagi veendunud, et näeb enda ees tulnukaid või vähemalt võltsitud passidega illegaale. Olles piisava põhjalikkusega meie dokumente põrnitsenud, avastas ta lõpuks räige seaduserikkumise – meie viisad olid neljakuuse kehtivusega, samas kui tema teada oli võimalik väljastada vaid kolmekuuseid.

Tagatipuks oli mõnel meist kaks passi, ühes eelmise riigi tempel (miskipärast väga oluline) ja teises Kongo DV viisa. Sellise ennekuulmatu kuriteo peale ei jäänud mehel muud üle, kui toppida mind koos ühe kaaslasega autosse ning alustada sõitu regionaalsesse peakontorisse, kuhu juba paras komisjon meie küsimuse arutamiseks kokku oli tulnud. Silme ees kangastus tal kindlasti medal tubli töö eest, meile omakorda terendasid trellid.

Suur oli aga bossi ehmatus, kui piirkonna pealik meie ees ladusas inglise keeles vabandada võttis ja oma alluvatele kõrgendatud toonil selgitas, et kaks passi pole kuritegu ja et viisa on väljastanud saatkond, mitte reisiseltskond ise. Nii pääsesime päeva lõpuks kahel jalal, neljal rattal ja kõigi templitega maale sisse.

Närvekõditav laadimine
Kui mõni päev hiljem ennast riigist lahkuma asutasime, selgus taas huvitavaid asjaolusid. Pargas, mis pidi meie autod pealinnast Kinshasast üle maailma suurima veehulgaga Kongo jõe vastaskaldale Kongo Vabariigi pealinna Brazzaville’i viima, ei saanud miskipärast just meie sõidukeid peale võtta.

Küll ei olnud ruumi, ja kui koht leiti, siis ei vedanud lubatud kaal välja, ning lõpuks selgus, et enam ei jõua pabereid vormistada. Nii seilaski pargas meie silme all, aga ilma meie autodeta minema. Järgmine võimalus pidi avanema kolm päeva hiljem.

Üsna masendav, kui vastassadam 800 meetri kauguselt kutsuvalt paistab. Loomulikult leidus lõpuks umbes viis korda esialgsest numbrist suurema summa eest lahendus ka sellele väiksele murele. Ja viis, kuidas meie autod kraanaga pargasele tõsteti ning hiljem samamoodi Brazzaville’is maha laaditi, oli pehmelt öeldes närvekõditav.

Õnneks jäi Kongo DVsse sisenemise ja väljumise vahele hoopis teistsugune maa. Ja seal sõbralikud külaelanikud, kes võõraid rõõmsameelselt tervitades kutsusid neid oma väikestesse savist majakestesse, kuhu mahtus siiski vähemalt kolm piinlikult puhast pisikest tuba, oma eluolust pajatasid ning uhkusega põlluks nimetatud peenramaad näitasid. Kuna emake loodus lubab neil aastas olenevalt kultuurist kolm või koguni neli saaki koguda, toidab ka tilluke põllulapp pere ära. Peatoiduseks on mais ja cassava ning maapähklid.

Tee nime kandvate trasside arvuga ei saa Kongo DV just hiilata, aga need, mis on tehtud, on enamasti vägagi head. Tegelikult kulgeb suurem osa elust ja transpordist mööda Kongot ja selle lisajõgesid.

Pealinn, mille osas olid mul sügavad eelarvamused, näitas end uhke ja vuntsituna vähemasti südalinnas. Kohe näha, et sel maal leidub nii hõbedat kui ka kulda, rääkimata muudest Mendelejevi tabeli elementidest, nafta ja gaasiga lõpetades.

Kahtlaselt punane vesi
Teise Kongosse ehk kunagisse prantslaste kolooniasse Brazzaville’i saabudes olid ootused igati kõrged. Ja tõsi küll, pealinn paistabki pisut vananev koloniaalne kaunitar, millele mõned ultramoodsad klaasmajad väikest face-lift’i annavad. Hommikuti lõhnasid tänavad värske kohvi ja saiakeste järele, nagu igas korralikus prantsuse linnas.

Ent pilt muutus hetkega, kui jõudsime pealinnast saja kilomeetri kaugusele: teed olid olematud, 20 km läbimiseks kulus vähemalt tund. Päeva lõpuks olid kõik lihased roolikeeramisest valusad – ei mäletagi, millal seesugust off-road’i üldse sai sõidetud. Eks osalt oli süüdi ka märjapoolne aastaaeg, nimelt ekvaatorist lõunas valitseb märtsi lõpuni vihmaperiood. Iga suurema sagara ajal muutus niigi vaevalt läbitav liiklussoon kirevaks jõeks.

Põhiline värvigamma oli punane, kohati lausa verekarva – milline iganes kivim selle tooni andis, oli see silmale peaaegu uskumatu vaatepilt. Vahelduseks voolas kusagilt ka mitme erineva varjundiga roheline vesi. Nõnda me siis kulgesime poolamfiibidena mööda voolavat vikerkaart.

Mõlemad Kongod on kuulsad oma vihmametsade ja nende asukate poolest, kellest ehk enim tähelepanu pälvivad gorillad. Sadade kilomeetrite ulatuses laiub kummalgi pool teed võimas, mitmekümne meetri kõrgune džungel.

Selle asukate nägemisega oli meil märksa vähem õnne. Ehkki neid lausa otsisime, meile nad end ei ilmutanud. Tahaks loota, et tegu oli halva õnnega ja mitte asjaoluga, et nad ongi muutunud täielikuks harulduseks.

Ajaloost sain taas kord tüki targemaks. Nimelt laius neil aladel kunagi suur ja võimas Kongo kuningriik, mille alguse paigutavad mõned allikad 11. või 12. sajandisse. Juba 16. sajandil olid kuningriigil diplomaatilised suhted Portugaliga, kus siinsed riigipead lausa ametlikul visiidil käisid ning ristiusu vastu võtsid. Kuningriik püsis kuni 19. sajandi lõpuni, mis annab talle piisavalt auväärse vanuse teiste teadaolevate kuningakodade kõrval.