Varmo Tamm, 24 aastat vana, ANCON 2 vanglas Peruus 34 kuud. Vedas nelja kilo kokaiini. Varmo on väike ja kõhn. Kui ta poleks vangis, võiks teda pidada hipsteriks. Rahulik ja tundub arukas.
Varmo Tamm: ajusid mul on, aga olen laisk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oli kriis, polnud tööd ja polnud raha,» meenutab Varmo 2009. aastat. Tal oli Swedbankist võetud 75 000-kroonine laen korteri remondiks, ta õppis Jõgeva täiskasvanute gümnaasiumi õhtukoolis ja töötas ühes puidutöötlemisefirmas. Jõgevalt läks ta aga ära sellepärast, et Tallinnas pakuti tööd baarimehena. Tööd ta aga ei saanud. Peatus sõprade pool ja otsis tööd, aga ei leidnud.
Kord peol viskas Varmo ühe tuttavaga nalja, et võiks kullerina raha teenida. Kaks nädalat hiljem seesama tuttav helistaski Amsterdamist ja pakkus väikest reisi. Varmo räägib, et mõtles selle üle umbes nädala. Sõber meelitas: ära muretse, kõige eest saab makstud, saad tasuta hotelli, tasuta piletid. «Töötasust» tollal veel ei räägitud, kuid Varmo eeldas, et talle makstakse umbes 6000 eurot kilo eest. Lisaks sellele guugeldas Varmo ka Eesti ajalehtedest lugusid Eestist pärit narkokullerite vahelejäämiste ja karistuste kohta.
Lõputu ootamine hotellides
Teekond Amsterdami läks läbi Praha. Hollandis peatus Varmo nädala, kogu selle aja pidutsedes. Sealt saadeti ta edasi Madridi. Hispaania pealinnas ootas Varmo kontaktisikut kaks-kolm tundi, aga midagi ei juhtunud. Talle oli küll antud üks telefoninumber, kuid helistada ta ei saanud, sest telefonilimiit oli ületatud.
Ühel hetkel nägi ta (või tundus talle), et üks vanem mees pildistab teda. Eestlane ehmatas ja pistis jooksu, hüppas metroorongi peale ja sõitis lõpp-peatusesse Madridi eeslinnas. «Katastroof, keset ööd ühes tundmatus linnas, polnud raha, helistada ei saa, arvuti aku tühi, hispaania keelt ei oska,» meenutab Varmo. Lõpuks leidis ta ühe kohviku ja palus teenindajal helistada talle antud numbril ning öelda, kus ta on. Pärast pikka ootamist saabuski «must mees» ja küsis, kas ta on Eestist. «Alguses ütlesin, et ei ole, siis ta küsis uuesti ja ütlesin, et olen jah,» räägib Varmo.
Must mees viis eestlase väikesesse hotelli, kus Varmo veetis järgneva nädala. «Hästi igav oli, midagi polnud teha,» meenutab noormees. Lõpuks tuli must mees uuesti ja ütles, et Varmo teenib 5000 eurot ühe kilo pealt, andis talle taskurahaks 800 eurot ja üheotsapileti Limasse Peruus.
Limas jätkus sama stsenaarium. Varmo passis hotellis. Temaga võeti küll ühendust, aga kuna hispaanlane ei osanud inglise keelt ja Varmo jälle hispaania keelt, suheldi omavahel sõnaraamatu abil. Samasse hotelli saabus ka Varmo tuttav Amsterdamist (seesama eestlane, kelle kaudu ta tööotsa sai). Pandi pidu ja raha lendas. Paari päevaga kulutati ära nii Varmole antud 800 eurot kui ka eestlasest kaaskullerile taskurahaks antud 1000 eurot.
Saabus otsustav päev. Kõigepealt transporditi Varmo lennujaama ja näidati ette, kuskohast tal tuleb minna ja mis väravad läbida. Sealt edasi viidi ta ühte lennujaama kõrval asuvasse hotelli. Kas see oli mõeldud lahkumiskingituseks või milleks, aga Varmot ootas hotellitoas prostituut. «Me ei rääkinud selle naisega omavahel sõnagi, sest hispaania keeles teadsin ainult ühte lauset: palun kaks õlut,» meenutab Varmo seda kohtumist.
Lõpuks tuli üks Peruu mees ja juhtis eestlase kõrvaltuppa, kus tal kästi aluspesuni paljaks võtta. Jalgade ümber seoti kaheksa pakki – see tuli mõningase ehmatusena, sest noormees oli valmistunud umbes ühe kilo kandmiseks. Nüüd olid jalad aga nii paksud, et ta pidi võtma uued püksid, sest enda omad poleks enam jalga mahtunud. Lennujaamas pidi Varmo ootama SMSi, mis annab rohelise tule, et nüüd võid minna. SMS tuli, Varmo läks ja võeti kinni.
Altkäemaks võinuks päästa
Kas sa tõesti arvasid, et turvatöötajad ei kontrolli sind? Varmo: «Mõnikord me ei mõtle ilmselgete asjade peale.»
Lennujaama turvatöötajad viisid noormehe tagaruumi ja küsisid talt, kui palju tal raha kaasas on. Varmo seletab, et alles hiljem, kui ta hispaania keele selgeks sai, mõistis ta, mida talt küsiti. Praegu usub ta, et kui tal oleks raha olnud, oleks ta altkäemaksu eest läbi lastud.
Lima lennujaama turvakontrolli tundvad inimesed aga ütlevad, et tõenäolisem stsenaarium oleks olnud see, et turvamehed võtavad raha küll endale, aga läbi ikka ei lase.
Turvaruumis Varmo läbiotsimist filmiti ja noormees mäletab, kuidas kaamerat hoidnud naisterahvas veel imestas, kui valge noormees on. «Mõtlesin, mida kuradit, muidugi olen ma valge, olen ju Eestist,» räägib Varmo. Sealsamas ruumis narkootikumid kaaluti ja teatati, et Varmol oli kaasas neli kilo.
Edasi jätkus tavapärane protseduur: politsei, kohus, politsei, erinevad vanglad, ühes paremad tingimused, teises halvemad. Üks vangla oli nii ülerahvastatud, et kogu põrand oli kaetud madratsitega ja iga madratsi peal magas kaks meest. «Kuna pärast üheksat tualetti ei lubatud, tegid vangid oma hädad kilekottidesse,» räägib Varmo. Praegu on Varmo vanglas nimega ANCON 2, kus ruumi on rohkem, aga toit viletsam. «Mõtlen toidule pidevalt. Pelmeenidele. Kangele sinepile,» sõnab ta.
Perekonnaga Varmo enam ei suhtle ja perest rääkida ei taha. Alguses nad saatsid talle raha, aga nüüd on neil kõrini. Raha kulub Peruu vanglas iga asja peale – toit on küll tasuta, aga isegi vetsupaberit tuleb osta või kui tahad vanglas hoida mõnda perefotot, siis ka selle eest tuleb maksta.
Samamoodi kulub raha advokaatide peale, aga kasu ei paista neist olevat miskit. Mõnedki kohalikud ütlevadki, et suuresti sealsed juristid lihtsalt pumpavadki keelt ja seadusi mitte tundvatelt võõramaalastelt raha välja. Viimase aasta on Varmo oodanud otsust tingimisi vabastamise kohta. Paberid on vormistatud, aga infot ei miskit.
Miks sa seda tegid? Oled normaalsest perest, tundud arukas. Varmo: «Ajusid mul on, aga olen laisk.»
Lood Balti riikidest pärit narkokulleritest valmisid Re:Baltica kaasabil. Re:Baltica on Riias asuv mittetulundusorganisatsioon, mis toetab ja ühendab uurivat ajakirjandust kolmes Balti riigis.