Sügisel alustava Püha Johannese kooli korraldatud seminaril «Kujundav hindamine: inimene, tema kuju ja väärtus» esines Šveitsi päritolu vabakutseline pedagoogikalektor ja konsultant Godi Keller, kes leiab, et skaalaline hindamissüsteem koolis toodab väljakukkujaid ning valdavates koolides kehtiv süsteem ei panusta lapse arengusse. Järgneb Postimehe intervjuu Kelleriga.
Keller: kehtiv hindamissüsteem toodab luusereid
17. mai 2013, 18:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis hinnatakse lapsi enamikes koolides skaalal ühest viieni, kuidas kujundab see süsteem inimest?
See on väga lihtne. Nendele lastele, kel on head hinded, meeldib neid saada ning need, kel ei ole häid hindeid, ei taha neid saada. Süsteem, milles töötame, vajab hindeid, et mõõta enda tulemuslikkust ja püsida konkurentsis. Kvaliteeti see aga ei näita.
Hindamisskaala ei motiveeri last õppima, vaid loob lõhutud enesekindlusega täiskasvanuid, lapsi, kes kukuvad koolist välja. Me teame, et halb hinne ei motiveeri kunagi kedagi, me teame, et halb hinne tõestab lapsele vaid seda, et ta on loll. Miks me siis seda teeme? Mille eest me seda last karistame, see ei aita teda edasi, miks meil seda vaja on?
Me teame, et teist inimest suhtes kontrollides ei saa see kooselu kaua kesta, kui aga pakkuda usaldust, siis suhe toimib. Ja nii on igasugustes suhetes, ka lapsed tahavad, et neid usaldatakse.
Kuna iga test põhineb mingil normil, ei ole vahet, kuidas tulemust mõõta või hinnata, varjatud standard on ikka. Seetõttu kukuvad ka paljud süsteemist välja. Eelkõige kukuvad välja need, kes on käeliselt andekad, kõik need, kes arvavad, et peaksid tegema midagi muud kui toolil istuma.
Ei ole mingit teaduslikku uuringut, mis ütleks, et see on hea, kui lapsed alustavad õpinguid varakult. Pigem on tõestatud, et need, kes tärkavad hiljem, on edukamad. Nad on arenenud ka teistes valdkondades ega ole ainult koolitargad.
Koolitarkus ja elutarkus ei välista üksteist ega tööta üksteisele vastu, aga elutarkuse arengule võistlevusel rajanev ja mõõdetavale tulemusele keskenduv koolisüsteem tegelikult kaasa ei aita, vastupidi, see toodab juurde kaotajaid, mis lisaks nende inimeste isiklikule tragöödiale on koormaks ka ühiskonnale ja riigile. Nad kukuvad koolist välja, ei leia tööd ning võivad sattuda kuritegelikule teele. Ja siis peab nende kulud kandma ühiskond.
Euroopas kukub keskkoolist välja ligi 35 protsenti lastest. See süsteem toodab luusereid, kaotajaid. Küsimus ei peaks olema, kuidas praegune süsteem inimest kujundab – meil on see tulemus olemas.
Kui praegune süsteem toodab luusereid, siis milline süsteem neid ei tooda?
Teil võib olla ükskõik milline süsteem, mina seda muuta ei suuda, aga iga süsteemi sees vajame me kultuuri, tarku vanemaid ja õpetajaid, kes näevad, millal süsteem muutub seal sees olijatele kahjulikuks. Lapse enesekindluse hävitamine on hulka suurem kahju ühiskonnale kui see, et laps on halb matemaatikas.
Konkurents kuulub üksikutesse konkreetsetesse valdkondadesse nagu sporti. Hariduses aga ei ole seda vaja, me ei taha ju luusereid juurde toota.
Waldorfkoolid on 90 aastat olemas olnud, nad on andnud maailmale palju erinevaid inimesi, teadlasi, peaministreid ja seda ilma hinneteta.
Iga reformi ja muutusega tõstavad pead need, kes võitlevad sellele vastu – kuidas ületada vastuseisu poliitikute, pedagoogide poolt?
Seetõttu ei ole ma väga innustunud süsteemidest, vaid kultuurist.
Täna seminaril osalejaid kuulates tundus mulle, et olen Euroopa pedagoogika avangardi sattunud ja kummaline näib, et siinne süsteem on selline, nagu ta on. See, mis me siin seminaril täna teeme, see ei muuda süsteemi, aga see panustab selle kultuuri. See aitab õpetajaid ja vanemaid oma lapsest teistmoodi mõelda. Vähendab ehk ka sisemist pinget – sa pead minema ülikooli, muidu ei saa sinust midagi.
Aga ilma vanemate ja õpetajate vahelise koostööta ei ole modernses koolis võimalik õpetada ega õppida. Iga laps on andekas ja me vajame neid kõiki.
Šveitsi päritolu Godi Keller on vabakutseline pedagoogikalektor ja konsultant, töötab Norras Poeble-projektis, mille eesmärgiks on probleemsete noorte tööellu toomine. Ta on olnud 18 aastat loodusainete ja klassiõpetaja Waldorfkoolis, samuti pedagoogikaõppejõud. Pedagoogina kogutud kogemusi ja praktilisi oskusi jagab ta mitmete Euroopa riikide õpetajatele, lapsevanematele ja lastele. Eestis on ta pidanud loenguid ja näidistunde Tartu Ülikoolis, Tartu Õpetajate Seminaris, waldorfkoolides üle Eesti, Rocca al Mare koolis, perekeskuses Sina ja Mina, samuti mitmetel õppepäevadel ja seminaridel. Godi Kellerilt on eesti keeles ilmunud raamat «Südamega koolis».