/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
«Sotsioloogina kinnitan, et teie homofoobia on tingitud mitterahuldavast seksuaalelust,» ütles sotsiaaldemokraat Jaak Allik reedel, vaadates diskussioonil Tallinnas Rahvusraamatukogus otse nende suunas, kes olid korraldanud kevadel üle-eestilise kampaania traditsioonilise, mehe-naise perekonna kaitseks ja samasooliste kooselu seadustamise vastu.
Diskussiooni raamatukogus tegelikult ei olnud. Sest avatud mõttevahetusena reklaamitud arutelule ei olnud kutsutud esinema ühtegi arutletava partnerlusseaduse vastast.
Küll aga said SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) esindajad, kes olid teisipäeval andnud riigikogule üle rohkem kui 38 000 allkirja mehe-naise perekonna kaitseks – see on Eesti ajaloo üks edukamaid üldrahvalikke allkirjakogumisi –, reedesel üritusel kuulda, kui kahtlase ja taunimisväärse kampaania nad on teinud.
SAPTK nõukogu esimees Markus Järvi, poja ja tütre isa, keda Allik oli rünnanud, sai Rahvusraamatukogus teada, et keeleteadlasel Anne Uusenil on kahtlusi allkirjakampaania legitiimsuse suhtes. Järvi kuulis oma üllatuseks igasuguse faktilise tõendusmaterjalita süüdistust, et ilmselt on kogutud allkirju ebaausate vahenditega ja inimesed pole teadnud, millele nad allkirju annavad.
SAPTK pidi hakkama vasturünnakuid taluma juba enne, kui homopartnerluse seadustamise vastu ja mehe-naise perekonna kaitseks algatatud allkirjade kogumise kampaania varakevadest õieti alatagi jõudis.
Kõige järjepidevamalt ründas Markus Järvi, Vanalinna Hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja, ja Varro Vooglaiu, Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse lektori korraldatud allkirjakogumise kampaaniat Helen Talalaev, Eesti LGBT (lesbi, gei, bi, trans) Ühingu president.
Talalaev saatis kaebekirju nii tarbijakaitsele, Tallinna haridusametile kui Tartu Ülikooli juhtkonnale, isegi politseile.
Pöördudes tarbijakaitsesse, püüdis ta väita, et kampaania rikub reklaamiseadust. Tarbijakaitseamet Talalaeva arvamust ei toetanud.
Samuti ei võtnud Talalaeva kaebustest vedu Tallinna haridusamet ega Tartu Ülikool, kellelt ta nõudis aru, millisel seisukohal on need asutused seoses Järvi ja Vooglaiu tegevusega ning mida kavatsevad ette võtta väidetavalt vaenu õhutava kampaania vastu.
Tartu Ülikoolilt sai Talalaev vastuse, et TÜ õigusteaduskond ei pea petitsioonikampaaniat kuritegelikuks vaenu õhutamiseks.
Politsei vastas Talalaeva avaldusele uurida kampaania väidetavalt vaenu õhutavat iseloomu, et väärteokoosseisu puudumise tõttu ta menetlust ei alusta.
Kui allkirjade kogumise kampaania oli hoo sisse saanud, lülitusid selle vastasesse võitlusse seksuaalvähemuste infokeskuse OMA aktivistid, kes levitasid üleskutset petitsioonidel oma arvamust avaldada. Nad saatsidki homoaktivistid ja nende pooldajad SAPTK-le tagasi kümneid kirju, kus väljendasid ebatsensuursete sõnadega oma arvamust, näiteks «minge p***e», «käige p***e», «ime muna», «söö sitta», «te olete debiilikud», «haiged värdjad», «sööge sitta natsid», «sittuge ube, idioodid!» jne.
Lähemalt saate SAPTK korraldatud kampaania vastu suunatud aktsioonidest lugeda tänasest Postimehest.
Vaen või vabadus?
Küsimus, kas kampaania «Kaitskem üheskoos Eesti perekonda!» on kaitstud sõnavabaduse põhimõttega või mitte, taandub demokraatliku ühiskonna fundamentaalsele küsimusele: kas sõnavabaduse ja muude põhiõiguste vastuollu sattumise korral tuleb eelistada sõnavabadust või muid põhiõigusi?
Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Handyside vs Ühendkuningriik on väljendatud fundamentaalne põhimõte, et väljendusvabaduse kaitse ei «laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või ükskõik millist rahva sektorit.» Kohus lisas eeltoodud põhimõtte kinnituseks, et «sellised on pluralismi, sallivuse ja avarameelsuse nõudmised, ilma milleta ei saa olla demokraatlikku ühiskonda».
Teisisõnu: antud kohtuasi sedastab, et väljendusvabadus tähendab lisaks muule ka ründavat, häirivat ja šokeerivat eneseväljendust.