Kuigi näiteks Tartu maakohus mõistis tunamullu 80 protsendile roolijoodikuist vangistuse ja ülejäänuile rahalise karistuse, satuvad nad ometi harva vanglasse, selgub riigikohtu ja justiitsministeeriumi värskest uuringust.
Roolijoodik satub harva vangi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harju maakohtus oli vangistuse ja rahalise karistuse suhe 68:32 vangistuse kasuks. Pärnu ja Viru maakohtus oli seis risti vastupidine. Roolijoodikutele määratava vangistuse keskmine pikkus on maakohtutes keskmiselt neli kuud.
Aga kas roolijoodik ka reaalselt trellide taha pannakse? Harva, ütleb uuring. Vaid paar protsenti neist nägi vanglat seestpoolt. Seejuures oli keskmine lõplik karistus reaalse vangistuse puhul 2,6 kuud, ent see võib alata ka 20 päevast ja kesta kaheksa kuuni. Reaalse vangistuse sai roolijoodik enamasti vaid mitme kuritööepisoodi eest, muidu pääses tingimisi vangistuse, rahatrahvi või üldkasuliku tööga.
Kallis kuritegu
Uuringust selgub, et meie neli maakohut – Harju, Pärnu, Tartu ja Viru maakohus – tühjendavad roolijoodikute rahakotte usinalt. Teist korda juua täis peaga kihutanud roolijoodikule määravad maakohtud keskmiseks rahaliseks karistuseks ligi 14 500 krooni. Seejuures on Tartu maakohtu karistus suurim – keskmiselt 16 800 krooni – ja Viru maakohtu oma väikseim – 12 500 krooni.
Kuid kohus võib potentsiaalse tapja ka kuni kolmeks aastaks vangi panna.
Kuigi kohtupraktika on erinev, on maakohtud peaaegu kõik süüdimõistetud roolijoodikud teinud keskmiselt kaheksaks kuuks jalameheks. Samas lubab seadus jätta roolijoodiku ka kolmeks aastaks juhiloata. Osa uuringu küsimustele vastanud prokuröride arvates peaks aga mõnest roolijoodikust tegema elu lõpuni jalamehe.
Mida roolijoodikul siit kõrva taha panna? Kindlasti seda, et eriti kõvasti tuleb selle kuritöö eest rahakotti kergendada Tartumaal.
Vargus on popp
Uuringus ei analüüsitud üksnes roolijoodikute karistusi, vaid tehti ka kindlaks, missugune on maakohtute tööpraktika nelja kõige enam levinud süüteo osas. Et varastamine on Eestis popp, pole uudis, kuid levinud on ka avaliku korra rikkumine ja kehaline väärkohtlemine (näiteks lähedaste peksmine).
Avaliku korra raske rikkumise ja kehalise väärkohtlemise eest mõistsid maakohtud süüdlastele vangistusi ja rahalisi karistusi peaaegu võrdselt. Kuigi enam kui 80 protsendile varastest mõisteti vangistus, läks tegelikult kinni vaid veidi enam kui kolmandik.
Keskmine vangistus avaliku korra rikkumise eest oli 6,1 kuud ja keskmine rahaline karistus sama teo eest 7100 krooni. Kehalise väärkohtlemise eest mõisteti vangistus kuuele protsendile rusikakangelastest, ka oli nende vangistus paar kuud lühem ja ka rahaline karistus väiksem – 5000 krooni (Viru maakohtus koguni 2800 krooni) kui avaliku korra rikkujail.
Kohtud praevad omas rasvas
Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi osakonna nõunik Urvo Klopets ning riigikohtu õigusteabe osakonna analüütik Timo Reinthal jõudsid oma mahukas uuringus, kus analüüsitakse ja võrreldakse eri maakohtute praktikat, kohtuotsuseid ja menetlusliike, järeldusele, et maakohtutes on erinev karistuspraktika.
«See võib olla tingitud ka sellest, et menetlejad ei tea teiste kohtupiirkondade praktikat. Näiteks ei ole 41 protsenti prokuröridest ja 64 protsenti kohtunikest enda sõnul kursis oma piirkonna erinevate kohtumajade karistuspraktikaga. Teadmised teiste kohtupiirkondade karistuspraktikast on aga veelgi väiksemad – ligi 90 protsenti kohtunikest ja 80 protsenti prokuröridest ei ole sellega enda sõnul kursis,» seisab uuringus.
See seletab, miks maakohtutes mõistetud karistused on erinevad. Üle kolmandiku prokuröridest ja kaks kolmandikku kohtunikest leidsid, et Eestis peaks karistuspraktikat seaduses täpsemalt reguleerima.
Et kohtute karistused sama kuritöö eest on erinevad, kinnitab kas või näide, kus võõra pangakaardiga automaadist raha väljavõtmise eest on eri maakohtud karistanud vargaid ühekuulise ja ka aastase vangistusega, ent on mõistetud ka 30 päevamäära suurune rahaline karistus.
Maakohtute karistused korduva joobes juhtimise eest
1. Karistusseadustiku § 424
• Mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
2. Mootorsõiduki joobes juhtimise karistuspraktika
• Keskmine lõplik karistus oli ligi 4 kuud vangistust, pikim Pärnu maakohtus – ligi 5 kuud – ja lühim Tartu maakohtus – 3,3 kuud.
• Keskmine lõplik rahaline karistus ligi 14 500 krooni (Tartu maakohtus 16 800, Harju maakohtus 15 200 krooni, Pärnu maakohtus 13 800, Viru maakohtus 12 500 krooni).
• Vangistust määrati kõige enam Tartu maakohtus (80 protsenti otsustest), rahalist karistust määrati kõige sagedamini Viru maakohtus (42 protsenti otsustest).
• Varasem karistus ei mängi rolli karistusliigi valikul, küll mõjutab see vangistuse pikkust.
• 90 protsendil juhtudel võeti lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus (Pärnu maakohtus 98 protsenti, Tartu maakohtus 97 protsenti, Harju maakohtus 85 protsenti ja Viru maakohtus 78 protsenti).
• Keskmiselt peatati juhtimisõigus 8 kuuks (Tartu maakohus ka 8,8, Pärnu maakohus 8,3, Viru maakohus 7,7 ja Harju maakohtus 7,1 kuud).
• Analüüsitud perioodil tehti § 424 järgi 2663 süüdimõistvat otsust, vangistus mõisteti neist 1804-le. Kahel kolmandikul juhtudel karistati roolijoodikut vangistuse ja kolmandikul juhtudel rahalise karistusega.
Allikas: riigikohtu ja justiitsministeeriumi uuring
-------------------------------------------------
Kolm küsimust
Kas Eesti vajab ühtset kohtupraktikat?
Timo Reinthal, riigikohtu õigusteabe osakonna analüütik:
Eesti on väike riik ning oleks loogiline, et kohtupraktika riigi piires on ilma suuremate kõikumisteta. Ei ole mõeldav, et Tallinnast Narva poole alkoholijoobes sõitu alustav isik hoiab pöialt, et ta alles Narvas kinni peetaks, sest sellisel juhul on rahaline karistus väiksem. Täpselt sama on teiste kuritegudega – vargus Tartus ei tohiks olla kergemini karistatav kui Pärnus.
Kui vaadata süütegusid kohtute teeninduspiirkondade järgi, siis ühe kohtumaja piires on karistused sarnaste tegude eest suhteliselt stabiilsed. Pigem on probleemiks erinevus piirkondade vahel, mis samas on mõistetav. Maakohtud jõuavad ennast äärmisel juhul riigikohtu seisukohtadega kursis hoida, ent ressursi puudumise tõttu ei jõuta kursis olla teiste sama astme kohtute tegevusega. Kindlasti määrab kohtupraktika kujunemist ka prokuratuuri valitud menetlusliik ja taotletud karistus.
Seega oleks ilmselt õigem rääkida mitte ühtsest, vaid ühtlasemast kohtupraktikast. Sarnased teod sarnase taustaga isikute puhul ei tohiks piirkonnast olenemata tuua kaasa suurt kõikumist mõistetud karistuse osas. Samas on karistusseadustikuga jäetud kohtunikele karistuse mõistmisel ulatuslik otsustusruum. Kohtunik peab arvestama paljude erinevate asjaoludega ja karistus, see peab kujunema vastavalt kohtuniku siseveendumusele.
Mida annab see analüüs kohtusüsteemile ja üldsusele?
See analüüs on esimene, mis annab põhjaliku ülevaate karistuspraktikast. Seda võib nimetada ka kohtusüsteemi eneseanalüüsiks.
Eelkõige annab analüüs kohtunikele ülevaate teiste kohtupiirkondade karistuspraktikast, mis omakorda võib aidata kaasa ühtlasema karistuspraktika kujunemisele. Loodetavasti mõjutavad analüüsi tulemused ka karistuspoliitika kujundamist.
Mida selle analüüsiga edasi tehakse?
Analüüsi on juba tutvustatud kuriteoennetuse nõukojas. Selle tulemusi kasutatakse kindlasti kohtunike koolitamisel. Usun, et ka prokuratuur on analüüsi tulemustest huvitatud, sest esmase taotluse karistuse suuruse kohta teeb kohtule ju prokurör.