Tiit Lilleorul on tõmme teatri, tule ja tähtede poole

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tiit Lilleorgu on peetud sündinud koomikuks - tuleb lavale, ei ütle sõnagi, aga rahvas naerab. Tegelikult on ta vägagi mõttesügavalt sõnakas mees, kes armastab teatrit, õiglust ja õiget eesti keelt, üle kõige aga naist ja tütart.

Olete Vanemuise lauljanna Helga Lilleoru poeg - kas teiegi lavatee algas juba lapsena, näiteks «Madame Butterflys», kus ema laulis?

Lapsena ma polegi Vanemuise laval üles astunud, kuigi emaga tilpnesin kaasas küll. Ringreisidest mäletan bensiinihaisu, millest mul süda pahaks läks, aga pärast harjusin ära.

Esimese osa sain tervishoiutöötajate maja näiteringis, kus ema oli klaverisaatja. Seal hakkas «Tare-tareke» välja tulema ja lavastaja Aksel Kallas ütles, et nii, Tiit-poiss, siin on osaraamat. Et koera osatäitja polnud kohale tulnud, muutusin mina paari päevaga koeraks.

See koer püsivaid lavaunistusi veel ei äratanud?

Ei. Mul oli huvisid mitu, nende hulgas küll ka sõnakunst. Poisikesest peast huvitas mind oma väikses värkstoas nikerdamine. Nii tegin lähedastele sõpradele sõpruse märgiks saablikujulise püksipandla, kõik korralikult lihvitud ja loomakondist pea otsas.

Kas see anne annab teile veel tänagi plusspunkte?

Kaelakandjana tärkas huvi disaini ja sisekujunduse vastu, see huvitab mind praegugi. Kodune mööbel on tehtud minu jooniste järgi ja selle üle olin päris uhke.

Teatris olen sättinud kolleegide prilliraame. Olles ise prillikandja, häirib mind õudselt, kui need on viltu või põiki ees. Näiteks Lia Laatsi sarvraamid kõrvetasin sigaretiotsaga õigeks, sest märkasin, kui raske oli tal osaraamatut lugeda.

Tõenäoliselt olete emaltki midagi kaasa saanud, sest paistate end ka muusikalavastustes hästi tundvat?

Viisi ma pean, musikaalsus on olemas. Tallinnas õppides olin üks jõukamaid tudengeid, sest käisin Tombi klubis džässorkestris trummi löömas ja see oskus on veel praegugi varuks - bändis võiksin trummi lüüa küll.

Teie tööraamatus pole püsivat sissekannet «Näitleja», võiks öelda, et biograafia on üpriski kirju. Ometi läksite lavakasse näitlejaks õppima.

Tahtsin ja läksin.

Aga lõpuni ei läinud?

Mul tekkis konservatooriumis sõpruskond, mis ei piirdunud oma kursusekaaslastega. Käisin muusikaliteratuuri loengutel, kus muu hulgas puudutati väga laia valdkonda teosoofiast filosoofiani.

Nn pseudoteaduste mõjutused jõudsid minunigi, oma vennaskonnaga tegelesime salamahti astroloogia ja muude selliste kummaliste asjadega.

See ei seganud mu põhitegevust, pühendumus oli maksimaalne, aga eks Panso kõrvu ulatusid kuuldused mu teistest huvidest.

(Lühidalt: nii huvid kui ka ühiskondlik tegevus kasvatasid miinuspunkte ja üliõpilane Lilleorg pidi lavakast lahkuma.)

Näitlemise asemel läksite hoopis teatrimajandust õppima?

Pärast väljalöömist otsisin Tallinnas juhutöid. Mõtlesin, et panen ennast jalgadele, siis proovin uuesti Panso kooli, aga elu tahtis teisiti. Tekkis ka mingisugune trots ja tunne, et veel proovides alandan ennast.

Et teater mind ikkagi huvitas, läksin omal käel Leningradi teatri- ja kinoinstituuti teatriteadust õppima.

Kui esimene kursus oli lõpetatud, ütles Kaarel Ird emale: las poiss tuleb Vanemuisesse, mul on lavastusala juhatajat vaja - eks hiljem vaatame, kas tast saab näitleja või direktor. Ei saanud aga üht ega teist.

Olete ehk liiga enesekriitiline?

Ird pani mind oma lavastustesse mängima siis, kui keegi oli vallandatud, purjus või surnud. Olin nagu püstolnäitleja, läksin osasse kiiresti sisse, aga esimene tema lavastusse käskkirjaga määratud roll oli peedijoodik Paul Paju Olev Antoni «Rublarüütlites».

Kas sellega oli ka koomiku ampluaa paika pandud?

Ega ma ise ole püüdnud nii väga koomik olla, aga millegipärast on juhtunud, et kui midagi väga tõsiselt teen, siis teised naeravad. Mul on alati hea meel ükskõik millisest, ükskõik kui väikesest osast. Tegelikult on teater elus organism, mille koostisosa oled nagunii. Kas helitehnik, lavamees või näitleja - kõik on võrdselt olulised.

Teatris on ikka nii olnud, et keegi kedagi avastab…

Nüüd tahate öelda, et mind avastas Ago-Endrik Kerge.

Mulle tundub küll nii.

Häbenemata on mul aga hea meel pisikesest notari osast «Sevilla habemeajajas». Selle proovid juba käisid, kui Kerge tuli minu juurde ja ütles, et talle on kontrapunkti vaja. Noh, rosinat, vitamiini. Osa õnnestus, kuigi ma ise notarist koomikat ei otsinud, tegin seda, mis tundus õige olevat.

Kerge andis teile ka Oru Pearu rolli, mida paljud tahaksid mängida.

Kui ta selle ettepaneku tegi, olin täitsa lääbakil. Üllatus lõi hea vaba tunde, mis ilmselt soodustas õnnestumist, sest jube hea on tunda, et lavastaja sind usaldab.

Teil on kõige teatris tehtu ja tehtava suhtes oma arvamus?

Mu ema hakkas enne surma mälestusi kirjutama ja korraga tekkis tal kahtlus, kas ta ikka on õigesti kirjutanud ja mida teised sellest arvata võiksid.

Veensin teda, et tal on õigus oma arvamusele, teistele mulje jätmise pärast ei tasu midagi teha või tegemata jätta. Ometi läksid ta täiskirjutatud kaustikud üha vaesemaks ja igavamaks. Minul on oma arvamus, aga see ei tähenda enesekesksust. Muretsen vähem iseenda pärast, kui aga näen, et kellelegi tehakse liiga, siis mingi õigluse närv on mul küll olemas.

Pärast esimese abielu lahutamist olite kaua vallaline - kas ootasite, millal üks kaunis baleriin, Alla Udovenko, lavale astub?

Ega ma selle peale küll mõelnud. Ma polnud mingi balletifanaatik, aga et ta oli väga kaunis naine, kõige kaunim, siis teda kohe pidi tähele panema. Kõige rohkem intrigeeris see, et ta tundus kõigist üle olev ja puutumatu, käis nagu kusagil teises, oma maailmas.

Kontakti loomiseks sobis isevärki ettekääne - Alla käis Indias esinemas ja mina tahtsin reisihuvilisena just tema muljeid kuulda.

Eks meilgi ole erinevad enesestmõistetavused, aga samas me täiendame teineteist. Ta pole minu suhtes loonud illusioone. Ütlesin juba algul, et olen enesekeskne, egoist, ütlen teravalt ja mida iganes. Tema ütles: ole rahulik, niisugune sa ju oled.

Meie kooselus on tema panus minu omast suurem, ehkki ma püüan, et ka minu panus oleks suurem.

Üks panus on see, et hakkasite Ida tantsukooli direktoriks.

Kool oli Alla idee. Ta tahtis lapsi kauni kunsti juurde tuua balleti kaudu.

(Räägib jõuliselt ja tungivalt kooli probleemidest ja tulevikust.)

Tütar ei ole teid kumbagi eeskujuks võtnud?

Kristiina on läinud isepäiselt otsingute teele ja õpib Moskvas rahvusvahelisi suhteid. Mul on hea meel, et ta on valinud eriala, mis talle tõenäoliselt sobib, ta saab olla kasulik iseenda ja teiste rõõmuks.

Ma ei ela mälestustes, vaid tulevikule, ja tütar on mu tulevik. Usun ka balletikooli tulevikku, sest lastes on üldse meie tulevik.

Teil on tegelikult koduski rahvusvahelised suhted, sest abikaasa Alla on ukrainlanna?

Meie kodune kasvatus pole olnud kumbagi rahvust pidi marurahvuslik. Tütar on aga pigem kosmopoliit - ta ei ole end ühele ega teisele poolele häälestanud. Tegelikult olen ka ise segarahvusest: minus on saksa, rootsi, valgevene, läti ja vaid natuke mulgi verd, seda eriti jonnakat ja põikpäist.

Ja kodus jookseb ringi ka üks prantslane.

Meie Remy on tõeline lõbugeneraator, igavesti vinge sell! Tõeline optimist! Tal pole ei salakavalust ega tagamõtteid, kõik tunded ja teod on nähtaval ja teesklematud.

Koer võiks siis inimestelegi eeskuju anda?

Absoluutselt!

Kui te ei ole teatriseinte vahel, siis…

Mulle meeldib marjul ja seenel ja niisama metsas käia.

Vanaisa õpetas mind loodust ja tähti tundma ning mitte kartma, vaid nägema äikese ilu. Ta rääkis mulle galaktikast ja linnuteest, sellest, kui väikesed ja tähtsusetud me oleme, kakeldes ja vaenutsedes oma väikeste asjade pärast. Tähti olen vaadelnud sageli ja õpetanud ka tütart neid tundma.

Tahan vaadata ehtsat tuld, tulel on mulle ürgne, maagiline mõju. Unistan kaminast, aga seda pole ma veel saanud.

CV

• Sündinud 25. novembril 1941

• 1961-63 õppis TRK lavakunstikateedris, 1966-68 Leningradis teatrimajandust

• 1967-76 Vanemuise lavastusala juhataja

• 1976-80 peaadministraator

• 1980-92 ja uuesti aastast 1994 näitleja

• 1993 teatrimänguseltsis Kaelapuu

• 1994. aastast Ida tantsukooli direktor

• 1981 abiellus baleriin Alla Udovenkoga, neil on tütar Kristiina (21)

• Peale teatri mänginud filmides ja telefilmides

• Käsilolev roll viiuldaja katusel muusikalis «Viiuldaja katusel»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles