Valgre sving suudab rohkem kui lohutada

Täna juhatab Eri Klas Tallinna Kammerorkestrit kontserdil «Swing mind ikka lohutab» Foto: Postimees.ee

Täna, Raimond Valgre 90. sünniaastapäeval, juhatab Eri Klas Estonia kontserdisaalis Tallinna Kammerorkestrit ja mängitakse mõistagi laululegendi loodud viise.

Muul moel kui muusikalise ülenduse ja sisulise tunnustusena on seda fakti raske tõlgendada. Selle ja ka muu kohta Postimees Eri Klasilt selgitusi küsiski.

Teid teatakse tõsise dirigendina. Valgre muusika juhatamine on vist igapäevase tegevuse juurest ikkagi kõrvalepõige?

Jah ja ei. Eelmisel nädalal tulin kontsertidelt Taiwanist, et juhatada etendusi Soome ooperis, ja seejärel dirigeerisin Tamperes Brahmsi, Straussi ja viiulikuulsuse Sarah Changiga Dvoųaki viiulikontserti. Ma hüppan kogu aeg ühest muusikast teise, täna Brahms ja homme Valgre. Neljapäeval algavad proovid Schnittke kavaga. Kokku saab sellest kirju kaleidoskoobi.

Kuidas need muusikad teie tegevuses ikkagi kokku sobituvad? Valgre on kindlalt meelelahutus, teie kätes on kontserdi ajal aga orkester kui süvamuusikainstrument.

Minu arvates siin vastuolu pole. Kui väidaksin vastupidist, peaksin maha salgama oma muusikaarmastuse ja muusikukutse. Muidugi on inimesi, kes armastavad ainult ühte muusika väljendumisviisi, olgu see siis kammermuusika, ooper, jazz või rock.

Olen kaasa teinud nii jazzifestivalidel Eestis kui ka mujal, olen aastaid laulnud kvartetis estraadilaule, olen mänginud erinevates orkestrites ja juhatanud maailmas rohkem kui sadat orkestrit. Aktiivse või passiivse kuulajana olen mina huvitatud muusikast kui sellisest.

Kui teha mingi võrdlus, siis dirigentidest ei ole minule kõige lähedasem mitte Karajan, vaid Leonard Bernstein ja André Previn. Ka kerges muusikas on palju väärtuslikku, nagu kas või ooperivallas.

Seepärast ma mõtlengi, et teades ja armastades Valgre muusikat, pean seda isegi auasjaks, et saan osaleda meie levimuusika kõige populaarsema helilooja aastapäeva kontserdil.

See on küll võrreldamatu võrdlemine, kuid kas on ka mõni selline klassikahelilooja, kelle muusika vähemalt hingelaadi poolest teie arvates sarnaneb Valgrega?

Kõigepealt tuleks küsida, kust algab klassika. Meil Valgre kindlasti juba on kerge muusika klassika. Ta on nagu Gershwin.

Heliloojaks võib lugeda inimest, kes on loonud vähemalt ühe meloodia, mida rahvas armastab ja laulab. Näiteks Avo Tamme tegi «Mustamäe valsi» ja Albert Uustulnd kirjutas Saaremaal laule, mida rahvas meelsasti laulab.

See on jumala and, kui heliloojal on anne teha südamelähedasi ja haaravaid viise. Sellise meloodia tegemine ei saa tulla pliiatsist noote välja imedes, vaid see tuleb südametuksetega ja koos armastusega.

Milline Valgre svingiv meloodia võiks teie arvates orkestri konteksti kõige enam sobida?

Mulle on need kontserdid siiski kui eksperiment. Tõnis Kõrvits, kes varemgi on teinud seadeid Valgre lugudest, on nüüd orkestreerinud terve kontserdipoole Valgre lugudega.

Aga just praegu meenus mulle, et ma juhatasin ju 1967. aastal Estonias orkestriga muusikali «Muinaslugu muusikas», mille lavastas Sulev Nõmmik ja orkestreeris Ülo Raudmäe. Peaosades olid Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap.

Pärast seda juhatasin sama tükki Moskva operetiteatris. Valgre laulud tõlgiti vene keelde ja seal esitasid neid suure menuga vene solistid.

Millised on teie lemmiklood Valgre laulude seas?

Muidugi «Muinaslugu muusikas», «Sinilind», «Tiiu, Tiiu» - ma võiks ette võtta terve Valgre lauliku ja öelda, et need on kõik mu lemmiklood. Tema lihtne leidlikkus võlub.

Muide, kui korraks meenutada kvarteti aega 1960. aastatel, siis kõige esimene lugu, mida me tollal laulsime, oli Valgre «Ma loodan, et saan sellest üle», mille orkestreeris Uno Naissoo. Teisi tema laule oli meil veel repertuaaris - «Sinilind», «Pühapäev Kadriorus» ja teisigi.

Kas teile kui dirigendile on erineva muusika juhatamisel sisse-välja häälestumine probleemiks?

Ei ole probleem, kui sa armastad muusikat. Tõtt-öelda ei võta ma juhatamiseks eriti ette teoseid, mis minu südamele ei koputa. Seetõttu on ka paljud heliteosed minu poolt mängimata, kuigi neid on mulle pakutud.

Valgre 21. sajandil

Raimond Valgrega seotud suuremaid sündmusi 21. sajandil.

2001

Meeleolumuusika maailmanimi, kitarrist Francis Goya üllitab plaadi «Pleased to meet You, Mr. Valgre» ja annab oma Valgre-tõlgendustega mitu kontserti.

Ilmub Eesti kitarristi Tiit Pauluse Valgre-plaat «Muinaslugu muusikas».

2002

Osaühing Prima Vista annab välja Valgre noodiraamatu «Muinaslugu muusikas», saatesõnaga Alo Põldmäelt.

Annely Peebo ja Marko Matvere esitavad mais Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis Tallinnas inglise keeles Valgre laulu «Muinaslugu muusikas». Singelplaadil kõlab ka eestikeelne variant.

Iga-aastane Tartu Karlova gümnaasiumi korraldatav Raimond Valgre nimeline noorte lauljate festival (ja kultuurinädal) on taas vaieldamatult üleriigiline sündmus, osa üritustest kolib Tartust helilooja kodulinna Raplasse.

2003

Lauljatar Liisi Koikson üllitab kontsertplaadi, millel enamik muusikast on Valgre-tõlgendused.

Pärnu Rotary klubi algatusel kogutakse annetustena ligi 700 000 krooni, mille eest skulptor Rait Pärg avab suvepealinnas akordionit mängiva Raimond Valgre pronkskuju.

Kontsertide sari «Valgre-Sinilind» (Yvetta Raid, Raivo Tafenau, Olav Ehala jt).

Pärnu Endla valmistab ette lavastust «Raimund» (Raimond Valgre lauludest), autor ja lavastaja Tiit Palu.