Kahekümneaastasena abieluvoodist Siberisse viidud hiidlane Valve Kivi kingiks oma kunagistele küüditajatele vabaduse, sest vanade meeste vangipanekust ei sünni riigile mingit kasu.
Siberis käinud hiidlane annaks Merile vabaduse
10. oktoober 2003, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne nädala pärast oma 75. sünnipäeva tähistav Kivi elab siiamaani Hiiumaal Suurepsi külas, kust ta 1949. aasta märtsi varahommikul koos mehega veokikasti kamandati.
Arnold Meriga ta sel saatuslikul päeval otseselt kokku ei puutunud, küll aga teab ta, et just Meri oli see mees, kes kõike kohapeal organiseeris. Paremini mäletab vana naine Olga Lauristini, kellega tal laevalael tüli tekkis.
Probleem tekkis pärast seda, kui järjekordne rühm hiidlasi oli sõjaväekaatritel reidil seisnud aurulaeva Sõmeri juurde toimetatud. Vaid mõned kuud enne küüditamist abiellunud Valve Kivi passis seisis siis veel tema neiupõlvenimi ning see Lauristinile ei meeldinud.
«Mind kutsuti laevatekile ja ma mäletan väga hästi, kuidas Olga Lauristin ütles, et teid ei peaks mitte ümber asustama, vaid Nõukogude passireiimi rikkumise pärast vangi panema,» meenutas ta.
«Lauristin veel tõukas mind ja ütles, et kaoksin ta silmist, tal oli pruun palitu seljas, rebasekrae kaelas ja botikud jalas, maha vaadates mõtlesin veel, et 1941. aastal toppisid inimesi vagunitesse, nüüd siis jälle,» lausus Kivi.
Valve Kivi ning veel 260 hiidlase merereis lõppes Paldiskis. Seal topiti nad kõikjalt Eestist kokku aetud saatusekaaslastega loomavagunitesse ning algas pikk ja kurnav retk Siberi avarustesse.