Ants Orase elulähedus

Möödunud sajandi kahekümnendate lõpul ja hiljemgi arenenud suures poleemikas, kus vastamisi seisid elu- ja vaimuläheduse pooldajad, esines Ants Oras vaimu ja vaimsuse peamise lipukandjana. Elitaarse, kõrgvaimse, ajuti otse pilvepealselt eeterliku teoreetikuna on teda peetud meie 20. sajandi estetistliku kriitika juhtfiguuriks.

Praegu Orase artikleid üle lugedes aga püüab pilku just tema esteetilise ilmavaate elusus, samas kui Orase toonaste oponentide kõlava loosungina väljakuulutatud sotsiologeeriv elulähedus on suuresti jäänud õõnsaks-pealispindseks sõnakõlksuks, mis määratud tolmuma kirjandusloo annaalidesse.

Teos kui isiklik elamus

Kirjandusteos on «iga inimese jaoks olemas ainult isikliku elamusena» (lk 238), toonitab Oras, ent ei arenda seejuures subjektiivset maitsekriitikat, vaid meenutab aina, et «teos saab oma õige koha alles asetatuna vastu avaramat kirjanduse ja elu tausta» (lk 245).

Oras hoiatab, et «kriitika võib kergesti muutuda skolastiliseks mänguks abstraktsete õhupallidega» (lk 245).

Mis aga puutub estetismi, siis on Oras ise andnud paadunud «esteedi» tabava, õige tänapäevaselt kõlava määratluse: see on «raamatutark, kes uhkustab oma eruditsiooniga, kuid pole kunagi püüdnud välja destilleerida selle tõelist hinge /- - -//, suurvaimu žestidega pisiliteraat, kellel puudub arusaamine maailma avarusest ja maailma tõsidusest» (lk 455).

Oras otsis kirjandusteosest ikka elavat elu, «sügavamat inimlikku arusaamist» (lk 115), reaalset inimest.

Vaidlus Urgantiga

Vaieldes Oskar Urgartiga, kes nägi Siuru elukauges ilukultuses peaasjalikult noorsoo hingelist laostamist, rõhutas Oras just rühmituse tegelikku elulähedust: Siuru oli «elava inimese uuestileid pärast sõja massihaudu» (lk 187).

Igal kriitikul on oma Achilleuse kand, Orasel näikse selleks olevat - tema ulatusliku kõrgtasemel luulekriitika kõrval - proosakriitika, eriti aga mõnevõrra piiratud arusaamine Tammsaarest, kelle puhul ta vahel ilmutab otse üllatavat möödamõistmist.

Kuid ka Orase vaieldavamate mõttearenduste juures ei jäta teda maha elegantne stiil, poleemiline hoog, raugematu mõttepinge. «Luulekool» I sisaldab peaasjalikult Orase üldteoreetilisi kirjutisi, üksikteoste arvustused jäävad ootama järgmisi köiteid. Kuid ka Orase kõige lennukamates teoretiseeringutes on ehedat eluhõngu, ehtsat huvi inimese, kõigi inimvaimu ilmingute vastu.

Raamat

Ants Oras,

«Luulekool»I.

Apoloogia.

Koostanud

Hando Runnel

ja Jaak Rähesoo.

Ilmamaa, Tartu

2003, 520 lk