Mõeldes möödunud teatriaasta peale, ei kerki silme ette üht kaanonist selgelt esile kerkivat suurlavastust. Ka ei toimunud mõnd enneolematut ja pöördelist teatrisündmust, mis oleks kujundanud kaht viimast teatrihooaega.
Aasta: teater - Uued näod teatrielus meie ajastu maatriks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll aga andis lõppev teatriaasta uusi tulijaid, olgu selleks siis Vanemuise uus juht Aivar Mäe või teatrinõuniku ametisse asunud lavastaja Tõnu Lensment.
Inimene ja keskkond
Ka tulevad kevadel EMA kõrgemast lavakunstikoolist teatrimaailma neli uut, juba äkkrünnaku sooritanud lavastajatudengit. Ja eesriide tagant astuvad välja Eva Klemets (26), Mart Koldits (24), Laur Kaunissaare (21) ja Kadi Tudre (27), et avaldada mõtteid lavaelust, lavastamisest ning olulistest küsimustest teatris ja teatri ümber.
Nad ei tule manifesteeritud põlvkonnana, kandes pea kohal resoluutset loosungit, justkui vihased mehed-naised. Pigem vastupidi - kõik rõhutavad, et on erinevad indiviidid. Sarnased on vaid elu valupunktide käsitlused, mõtted tõest ja suhetest ning lavastaja isikust.
«Põhiteemaks võiks tänapäeval olla ikkagi keskkond ja inimene,» avab teema Mart Koldits, kelle diplomitööd «Tshapajev ja Pustota» võib näha Linnateatris. «Inimene pole kunagi elanud nii kunstlikus keskkonnas kui tänapäeval.»
Kadi Tudre, kes on assisteerinud XXI lennu diplomilavastust «Utoopia» lisab, et kindlasti oleks vaja Eestisse juurde kaasaegset dramaturgiat, sest kaasaegne keel peab kujutama ajastut. «Teemad, mis on ammu olnud inimlikud, ei kao ära, vaid teisenevad, kas või teemale inimene ja keskkond, aga keel muudab selle oluliseks, kuidas asju räägitakse või rääkimata jäetakse,» sõnab Tudre.
Selle ajastu maatriksiks (süstematiseeritud info; film «Matrix»- P. J.) on Kolditsi arvates ühe ajastu lugu. «Kunagi ei ole inimesed elanud nii suures simulaakrumis kui praegu, sest see, kus me elame, on totaalselt kunstlik. See paneb meid kahtlema kõiges, mis asi on tõelisus ja kas tõelisus üldse on olemas.»
Laur Kaunissaare, kelle viimaseks tööks Vanemuises «Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi», leiab, et praeguse aja näivus avaldub just meedias: «Tänapäeva maailmas on meedial kohutav tähtsus.
Enamiku kindel veendumus näib olevat, et televisioonis või mõnes muus meediumis räägitakse sellest, kuidas asjad tegelikult on. Aga mis juhtuks, kui ei räägitaks?»
««Jumal» on kindlasti lavastaja kohta vale sõna,» sõnab Kaunissaare. «Jah,» nõustub Koldits, «see kõlab, nagu oleks lavastaja mees, kellel on grupis kõige parem. Aga lavastaja on just see mees, kellel on grupis ilmselt kõige nirum olla.»
Tudre avaldab, et ei taha end nimetada lavastajaks suure algustähega. «Teater on ikkagi koostöö ja ma nimetaksin lavastajat pigem otsijaks.» Veel usuvad noored, et lavastaja peab seisma kogu aeg jalad maa peal, ta peab kontrollima olukorda ja lähtuma oma visioonist.
Aasta ja õpetajad
Aasta näost toovad noored lavastajad välja lavastused, mis enam meeldisid. Näiteks Theatrumi «Hamlet», Von Krahli «Stiil» ning Euroopas nähtud Sarah
Kanei näidendite lavastused.
Kuid mis kujundas kooliaastat, lavastajateed? «Ennekõike peab ütlema tänusõnad ikkagi Ingo Normetile, kes on meie õpetaja,» lausub Eva Klemets, kelle viimane teos «Et keegi mind valvaks» esietendus paar kuud tagasi Linnateatris. Nad ei tea veel vastust küsimusele: «Kuhu teatrisse lõplikult?» «Ootame pakkumisi ja siis vaatame.»
Aga kindlasti tahaksid lavastajad teha koostööd oma kursuse näitlejatega ja kindlasti lavastada noortele.
--------------------------------------------------------------
Postimehe kultuuritoimetus soovitab head teatrit käige seal ära!
«Oodates Godotd», Linnateater, lav. Jaanus Rohumaa.
Samuel Becketti absurdiklassikalisest näidendist on Jaanus Rohumaa käe all saanud mõnusalt sooja huumoriga lavatükk. Elu põhiküsimused on alles, aga raskuse ja rõskuse vaimu pole ollagi.
«Cabaret», Vanalinnastuudio/Smithbridge Production, lav. Georg Malvius
Suvel Eestimaal gastroleerinud muusikalitrupp on leidnud oma uue kodu Vene kultuurikeskuses. See on ülihea (vaate)mänguline lavastus, mida julgen kõigile soovitada. Kas või isegi teist korda. Miks? Meie estraadivaeses ja talvekõledas ajas mõjub «Cabaret's» möllav teatri-, laulu- ja tantsutrupp ning Gerli Padari ja Mait Malmsteni suurepärane mäng kui sorts reibastavat päikeseannust. Positiivne elamus tagatud.
«Mesimees», Vanemuine, lav. Ain Mäeots
Sügishooaeg polnud majanduslikesse raskustesse sattunud Vanemuisele kergete killast, ent draamatrupp pakkus ometi publikule hiti. Lavastaja Ain Mäeots suudab näiliselt lihtsa tüki «vana hea teatri» võtmes särama lüüa. Jan Uuspõld ja Merle Jääger teevad peredraamas hiilgerollid. Publik saab naerda ja ka ängi tunda. Ning tunda, et teatril on meie ajas midagi öelda.
«Stiil ehk mis on maailma nimi», Von Krahli teater, lav. Mati Unt.
«Stiil» kannab auga oma nime. Tegu on selle aasta vaieldamatult stiilseima lavastusega nii kujunduslikult, lavastuslikult kui ka mõttelt. Lisaks puhtale vaatemängule kehastuvad laval näitlejad kui rollid ja sarmipommid. Kõigest keeb vuhinal läbi nii karisma, valgus kui ka eesti klassikud. Und Schnelles Tempo!
«Kolumats», VAT Teater, lav. Christian Römer.
«Üllata mind!» kõlas Sergei Djagilevi üleskutse 20. sajandi algul. Lavateostesse tungisid dadaism, kubism, sürrealism... Fotograafi objektiiv Jean Cocteau' balletis «Eiffeli torni noorpaar» tulistas välja kõige veidramaid olendeid. Väikekodanlus sai shokeeritud. Sajand hiljem mängib VAT Teater taskumuusikali «Kolumats» ja üllatab samuti - musta huumori, ekstravagantsete (nii sisult kui vormilt!) tegelaskujude ja teravmeelse päevakajalisusega. Aasta parim muusikal, vaieldamatult!