Kirjad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Päeva kiri
Aita, riik!

Eetika ja kultuur – neid sõnu me igapäevaelus eriti ei tarvita. Rohkem ikka selliseid nagu kodu, leib, lapsed, töö. Kuid olemas need mõisted ja nähtused ometigi on.
Meie ei ela Tallinnas, elame rahvuspargis, õieti metsas. Kui tuled Tallinna poolt, tuled siis Lahemaale, meie juurde Nõmmeveskile lihtsalt niisama. Sul võib olla kaasas paat, et jõel sõita, sul võib kaasas olla autotäis lapsi, et nendega lõbusasti jõekallastel aega veeta, sa võid tulla jalgrattaga või hoopis jalgsi, sa võid tulla kellelegi külla, aga võid ka võõrana tulla. Sest siin on ilus olla. Suvel on paisjärves hea supelda, kaldal päikese käes praadida, kiikuda, ja kui ära tüdined, jalutad alla kärestiku ja kose juurde, suurte laialeheliste puude jahedasse varju, paned varbad vette ja mõnuled.
Nüüd aga viskame pilgu üle jõe – mingi sünge moodustis vonkleb jõeäärt pidi. See on vana mahapõlenud elektrijaama kanal. Katkine, nii et allikale ei julge alt läbi minna – midagi võib pähe kukkuda.
Kunagi oli meil siin selline asi nagu Valgejõe metskond, siis ehitati ka ilus laudtee kanali äärde kõndimiseks, käsipuudega. Aga praegu on see nii lagunenud, et kõndimisest ei tule seal suurt midagi välja, rohkem turnimine.
Sild üle jõe on samas seisus. Jõekallas on mõnes kohas varisemisohus, tahab toestamist. Hale ja õnnetu on seda pilti näha.

Kõik need laudteed ja sillad kuuluvad ettevõttele Maru, kes kõrvalkülas – Joaveskil – juba taastas hüdroelektrijaama ja korrastas tublisti küla, ehitas uue silla üle Loobu jõe. Meil soovib ta taastada vana Nõmmeveski hüdroelektrijaama. See sobiks meile väga, meile ja meie külalistele.
Lahemaa rahvuspargi vastuseisu tõttu ei saa aga midagi ette võtta, kõik laguneb edasi ja aina hullemaks läheb, kuna nemad kaitsevad loodust.
Nende endi kontor on Palmse mõisas, ilusates kordatehtud ruumides.
Kolm aastat on ettevõtja ja omavalitsus pabereid kirjutanud, lube taotlenud – ei midagi. Praegu ootame vastust keskkonnaministeeriumist. Mõistlikku vastust. Meiegi ei taha riiki tunda vaid aastapäevapidustuste aegu, vaid siinsamas kodus, iga päev.

IRA LAASI, külavanem

 

Ebamugav piletisüsteem

Reisijateteenindus Tallinna ühistranspordis on muutunud situatsioonile vastavalt siiski korraldamata. Tõenäoliselt pole ülemused bussijuhte informeerinud ID-kaardi põhisest elektroonilisest piletisüsteemist, eriseadmega kontrollimisest, uuest töökorraldusest ning kõige sellega seonduvast.
Nimelt, 23. bussiliini juht nõudis ühel õhtul järjekindlalt esiuksest sisenejatelt pileti esitamist. Kuna ei teadnud, kas pean näitama ID-kaarti või mobiili, siis sammusin lihtsalt edasi, öeldes, et mul on ID-pilet, mida saab kontrollida vaid spetsiaalse seadmega. Bussijuhile sellest ei piisanud ning ta keeldus edasi sõitmast.
Ütlesin, et on uus kord, ning näitasin juhikabiini kõrval olevat kollast infosilti. Lõpuks hakkas mees sõitma. Teel olles näitasin igaks juhuks ID-kaarti ja vabandasin. Järgnevates peatustes avas ta ka kõiki uksi ning sisse tuli palju inimesi, kes piletit ei esitanud. Arvan, et bussijuhi päev oli lollide linnaametnike, ülemuste ning segaduses või pahatahtlike reisijate tõttu rikutud.
Bussijuhtidel kadus ära reaalselt pileti olemasolu kontrollimise võimalus, avada tuleb kõik bussiuksed, kaob ära vajadus ainult esiuksest inimesi sisse-välja lasta, bussidega saavad kontrollimatult sõitma hakata igasugused kaagid ning piletita reisijad, õhtusel ajal on ühistranspordis ohtlikum sõita jne.
Mulle on see ID-kaardiga seotud bussipilet täielikult vastuvõetamatu. Elektrooniline (perioodi)pilet peaks olema lisavõimalus mugavatele, mäluhaigetele jne, mitte ainuvõimalus.

T. K. (kirja autor on Postimehele teada)

Õige on atra seada

Minu meelest tegi president õigesti, jättes välja kuulutamata Euroopa Parlamenti avatud nimekirjadega valimised. Aeg sai mõistlikult maha võetud, et küsimusele avatud-suletud nimekirjadest hästi läbi mõeldud vastus leida.
Üsnagi võimalik, et äkiline tung avatud nimekirjade saamiseks tulenes parempoolsete, eesotsas Isamaaliiduga, tunnetusest, et just praegu, kui elu on järjest esile tõstnud nende omaaegsed rahvale väga valusad populistlikud möödalaskmised, mis viisid Eestimaa põllumajanduse lauslaostumisse ja suure arvu meie lugupeetud kaaskodanikke superahistamisele sundüürnikeks.
Vägagi võimalik, et siis, juba varakult Brüsselis kanda kinnitanud Siim Kallase eestvedamisel, olekski saavutatav eesmärk: kallutada europarlamenti kreeni Eesti parempoolsete huvide poole.
Kaldun arvama, et võib-olla sügavam järelemõtlemine näitab ehk, et õigemad oleksid avatud nimekirjad Eestimaa kogude ja suletud nimekirjad europarlamendi valimistel.
Esimene süsteem seoks riigikogulase korralikult oma valijatega, tõstaks oluliselt saadiku vastutustunnet ja seeläbi töötahet. Europarlamendis peaks aga olema esiplaanil poliitiline kogemus, teadmised ja asjatundlik oskus suhelda Euroopa erakondadega ja nende esindajatega europarlamendis.
Tean omast käest (esindasin Eesti ja NLi füüsikat üle kümne aasta Euroopa Füüsikaühingu juhatuses ja neli aastat rahvusvahelises optikakomisjonis), kuivõrd keerukaid ning ettearvamatuid olukordi võib aset leida, kui koos on kasvõi kümmekond Euroopa riiki.

Karl Rebane, akadeemik

 

Apoliitiline linnaarendus

On väga hea, et linnade planeerimisest ja eeskätt Tallinna arengust viimasel ajal nii palju kirjutatakse ja räägitakse. Väga hea oli ka Tallinna linnapea Edgar Savisaare artikkel (PM 28.02).
Linnaarendusest rääkides ongi seni mindud liiga poliitiliseks. Selles mõttes oligi väga tervitatav, et linnapea Edgar Savisaar suutis süüvida asja sisusse, suutis teemat käsitleda mitte poliitiliselt, ka mitte Keskerakonna seisukohalt, vaid tõepoolest sisuliselt.
Ma usun, et Tallinna linnapea mure pealinna viimase vaba merepiiri pärast on siiras, lähtub kõigi tallinlaste huvidest. Just nagu ka kõigi asjast teadlike tallinlaste mure selle ala pärast.

TARVO LOOT, õpilane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles