Püha Birgitta elab endiselt Pirita kloostris

Ilma Pirita kloostrita poleks meil Tallinna üht kaunimat sümbolit ega Eesti üht armastatuimat filmi. Et teada saada, milline näeb välja tänapäevane pühade õdede elu, tuli paluda end päevaks kloostri kostile.

Kui rikka ja mõjuvõimsa Rootsi maakonnakohtuniku Birger Perssoni ja tema kuninglikust soost naise Ingeborg Bengtsdotteri tütar Birgitta 1303. aastal ilmavalgust nägi, ei osanud keegi arvata, et sellest lapsukesest saab üks maailma kuulsam rootslane. Kellelgi ei tulnud siputavat Upplandi titte süles hoides pähe mõtet, et just tema nimi maalitakse kunagi hoolikalt Vatikani kuldsesse pühakute raamatusse.

Aastaid elas üheteistkümneselt emata jäänud Birgitta nii, nagu ajastu kombed ja tavad ette nägid. Alaealisena mehele pandud, riburadapidi kaheksa last sünnitanud ja 41-aastaselt leseks jäänud naise elus polnud midagi ebatavalist. Kõigevägevamal aga olid temaga omad plaanid, mistõttu ei tulnud jõuka lesknaise rahulikust vanaduspõlvest midagi välja. Seda asendasid ettevõtmised, mille tähendus ja mõju jäid kestma aastasadadeks.

Taevalik ilmutus. 1346. aastal, kui Birgitta kohtunikust abikaasa Ulf Gudmarsson suri, sai vaga naine ilmutuse, mis käskis tal mõelda uue kloostri rajamise peale. Kuigi jahmatama panevalt julge idee – rajada nunnade ja munkade kaksikklooster – polnud algul isegi Birgitta kodumaal Rootsis kirikutegelastele vastuvõetav, kinkis kuningas Magnus järeleandmatult visale naisele siiski kloostri rajamiseks nii oma isiklikud maavaldused kui ka Vadstena mõisa.

Just seesama «haige lese sonimine», nagu märkis sapiselt usureformija Martin Luther Birgitta ilmutuste kohta, sai veidi enam kui pool sajandit hiljem põhjuseks, mis esimesed Pühima Päästja Ordu liikmed Eestisse tõi. Tänu neile hakkasid Pirita jõekäärus kerkima nii nunnakloostri kui ka keskaegse Liivimaa suurima kodakiriku müürid. Selge on see, et ilma Birgittata poleks meil täna ei uhket Tallinna sümbolit, Eduard Bornhöhe jutustust vürst Gabrieli seiklustest ega ka mitte palavalt armastatud kultusfilmi «Viimne reliikvia».

Kuid veel enne, kui esimesed birgitiinid Tallinna jõudsid, vajas emaklooster Vadstenas tegevuse alustamiseks paavsti kirjalikku luba ja õnnistust. Nii võttiski söakas lesk 1349. aastal, mil must katk Euroopat laastas, Rooma tee jalge alla. Sisepoliitilistel põhjustel Avignonis elanud paavst kutsuti küll kiirkorras Pühasse Linna, kuid tema heakskiitu Birgitta ei saanud. Loa saamiseks kulus tervelt 21 aastat ning kloostri rajamine jäi tütar Katariina õlgadele, kes hiljem sarnaselt emaga samuti pühakuks kuulutati.

Hommikupalvus. On esmaspäev, päev pärast 2. paastuaja pühapäeva, mille kohta katoliku kirikukalendris on öeldud: «Issand, ära tee meile meie pattu mööda.» Kella kuuese hommikupalvuse alguseni Pühima Päästja Püha Birgitta kloostri kabelis on jäänud vaid mõned minutid. Seisan värava taga, seljakott õlal, ja vajutan kellanuppu. Ootan. Kostab vaikne plõksatus ja lukk avaneb. Sikutan jalgvärava raudvarbade vahelt välja kilekotti pakitud Postimehe värske numbri ja astun mööda lumest puhtaks roogitud jalgteed kloostrihoonete poole.

Õde Debora tervitab mind hämaras fuajees lahke käepigistusega ja juhatab pikema sissejuhatuseta kabelisse, öeldes lohutavalt, et karta pole midagi. Ega ma ei kardagi, kuid nagu kägu võõras pesas toimetades on kohmetustunne siiski visa kaduma.

Esimeses pingireas on palves kaks õde, kabelis põlevad küünlad ja õhus on tunda magusat õlilambi lõhna. Tõusen kuidagi instinktiivselt kikivarvule ja liigun võimalikult märkamatuks jääda soovides kõige tagumisse pingiritta. Sealt avaneb suursugune pilt pealtnäha lihtsale altarile, seinal kõrguva ristilöödud Jeesuse kujule, mingile kummalisele mustale kastile ja punasele õlilambile. Terve teenistuse aja kiusab mind nagu väikest last ainult üks mõte – mis kast see on.

Hiljem seletab õde Debora asja lihtsalt ära: kui lamp tabernaakli ehk katoliku kiriku armulaualeiva kapi juures põleb, tähendab see lapsekeeli seletades, et «Jeesus on kodus».

Poole kaheksa ajal, mil algab missa, süütab õde Esmeralda veel mõned küünlad, toob armuleiva, väikesed karahvinid veini ja veega ning sätib lõpuks paika lumivalged tärgeldatud pitslinikud. Üksteise järel tulevad nunnad kabelisse, põlvitavad hetkeks altari ette ja võtavad kätte oma laulu- ja palveraamatud. Lilla-valges rüüs isa Philippe Jourdan alustab kolmkeelset hommikumissat.

Kell on saanud kaheksa, ristilöödud Jeesuse taga olevast kitsast aknast kumab juba kirgas hommikuvalgus, minul tuleb aga vägisi uni peale. Lasen silmad kinni vajuda.

Argipäev täis toimetusi. «Kas jäite magama?» on esimene asi, mida õde Debora pärast teenistust küsib. Ja lisab, et kohe algab hommikusöök ning küllap aitab kange kohv erksuse tagasi saada. Ta juhatab mind kloostri väikesesse söögisaali, kus on kaetud kolm kohta – isa Jourdanile, mulle ja ühele vanemale härrale, kes raamatukogus abiks käib. Võtan istet ja kuulen, kuidas kinnise ukse tagant kostab pühade õdede naeru ja argiseid köögihääli. Köögiuksel on silt «klausuur», aga ma ei suuda kuidagi meenutada, mida see tähendab. Lõpuks meenub, et sellega märgistatakse kloostris kõik võõrastele ligipääsmatud ruumid, et tõmmata kloostri ja ilmaliku elu vahele konkreetne piir.

Õde Debora selgitab, et ega katoliku kloostrites ei lubatagi külalisi kuigi vabalt ringi liikuda ning kloostriruumides üldjuhul kedagi ei kõnetata (selleks on eraldi vestlusruum – parlatoorium). Birgitiinid on külaliste suhtes aga üsna tolerantsed, sest juba ordu loomisest alates on selle üheks olulisemaks tegevuseks olnud külalistemajade pidamine.

Õde Debora sõnul oleks tänapäevases mõistes kloostrihotelli avatud suhtlemiseta võimatu pidada. «Iga klooster peab end ise ära majandama ja meile on see arvestatav sissetulek. Birgitiinidel pole kunagi olnud viinamarjavälju, koole või lasteaedu,» ütleb ta.

Jõudes teisele korrusele, kuuleme ühest avatud toast kostvat rõõmsat jutusädinat. Kiikame sisse ja kaks õde teretavad meid kohe krapsakalt eesti keeles, ise samal ajal ühes külalistetoas puhtaid linu voodile sättides. Tuleb tunnistada, et sellest askeetlikust toast avanev vaade on tõesti kaunis nagu piltpostkaart. Õde Debora nendib, et kuna maja on suur ja nõuab palju hoolt, on eriti suvel, kui külalistemaja rahvast tulvil, töid ja toimetamisi palju.

Kokku igast ilmakaarest. Keskajal 60 nunna ja 25 mungaga (sümboolne arv Jeesuse jüngritest ja lähematest järgijatest) alustanud Pirita kloostris elab praegu üheksa birgitiini: õde Debora ja Esmeralda on pärit Eestist, kloostriülem ema Maria Patricia Telese Itaaliast, neli õde on Indiast ja kaks Mehhikost, preestrina teenib isa Vello Salo.

Kui me õde Deboraga kloostri sotsiaaltööruumidesse lähme, möödume väikeste punaste südametega ülekülvatud maakaardist, mis näitab ligi 40 Püha Birgitta kloostri asukohta laias maailmas. Küsin õde Debora käest, kas ta ei karda, et ühel päeval tuleb tal kott pakkida ja näiteks Indiasse sõita. «Karta pole siin küll kõige vähematki, igal juhul ma läheks,» vastab õde ja lisab, et tegelikult on olukord vastupidine – Euroopas on õdesid vähe. Ka Tallinnas 2001. aastal taasavatud kloostrisse tulid kõik õed teistest kloostritest.

Birgitiinide tagasituleku üle Piritale on õde Deboral ka isiklikult hea meel, sest kloostri puudusel möödusid temalgi kaheksa pikka aastat Roomas, kus asub tänapäeval ordu vaimne keskus. Kunagi Eesti Usuteaduste Instituudis õppimist alustanud Pärnumaa tüdruk, täna õde Debora, tegi ära isegi kirikupraktika, kuid tundis, et see pole tema jaoks. Sündis otsus teha uus elupööre, mis viis lõpuks Birgitiinide orduni Roomas.

Lasanje ja kotletid. Oleme läbi käinud pea kõik kloostri ruumid ja jõuame tagasi esimesele korrusele. Tunnen, kuidas köögist tulevad hõrgud lõhnad mind tahtmatult neelatama panevad. Pliidi ääres seisab rõõmsameelne õde Amelia ja praeb kotlette, õde Clementina puhastab kõrvitsaseemneid ja õde Crescenzia hoiab lasanjel silma peal. Lõunani on veel veidi aega, kuid laud nii külalistetoas kui ka õdede suletud söögiruumis on juba kaetud.

Kuigi kloostri sisekeel on itaalia keel, räägivad kõik õed hästi ka eesti keelt. Nad naeravad lõbusalt, kui sobivat sõna ei leia, küsivad seda kiirelt vadistades ja kätega kaasa aidates kaaslaste käest itaalia keeles ja torutavad siis armsalt huuli, et õige vastus perfektselt välja tuleks. Õde Crescenzia ütleb, et kuigi algul oli pimeduse ja külmaga raske harjuda, on Eestis ikkagi väga hea olla, sest inimesed on niiiiii toredad. Kuna kokkupuuteid ilmaliku eluga pole just ülearu palju, rõõmustavad kolm Indiast pärit õde nii võimaluse kui ka edu üle keeltekoolis ja märgivad, et õpetajaga on neil vaimustus vastastikune.

«Mis on kloostrielus kõige raskem? Iseenda ja oma mõtete-tunnetega hakkama saamine,» lausub Debora, märkides, et tallegi on emotsioonide ja temperamendi vaoshoidmine vahel üsna keeruline olnud.

Päev on märkamatult õhtusse jõudnud ja õed kogunevad õhtumissale. Kedagi ei häiri meie kohalolek ja fotoaparaadi sähvimine – roosikrantsipalved ja vesper jätkuvad oma katkematult kaunis rütmis. Ka homme ja ülehomme. Just nii, või peaaegu nii, nagu see on kestnud aastasadu – 701-aastase Püha Birgitta vaim peab vapralt vastu.

Riietus ja sümbolid:

• Kuldne pitsatsõrmus paremas käes. Kingitakse pärast eluaegse kloostrivande andmist.

• Peakatteks on valge kroon, mille paelte ristumiskohas on punane täpp – sümbol viiest Kristuse ihusse löödud haavast. Krooni all kantakse musta rätikut ja valget mütsikest.

• Üleriideks hall pikk nunnarüü ja skapulaar, kaelas valge manisk, jalas mustad sukad ja mustad kingad.

Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu Pirita klooster

Pirita nunnaklooster asutati 1407. aastal Rootsist saabunud Pühima Päästja Ordu mees- ja naisliikmete poolt. Kuni 15. sajandini asus Pirita kloostri vaimne keskus ja emaklooster Rootsis Vadstenas. Pirita kloostrikompleks koosnes 1436. aastal valminud peakirikust, nunnade ja munkade eluruumidest ja abihoonetest. Klooster rüüstati ja põletati 1577. aastal Liivi sõjas Vene vägede poolt, kuid tervemaid hooneid kasutati kuni 18. sajandi alguseni. Lõplikult hävis klooster 1710. aastal Põhjasõjas ning selle müürikive kasutati linnaehituses. Kloostri uus hoonekompleks valmis 2001. aastal eesti noorte arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali projekti järgi, praegu elab seal üheksa nunna. 1999. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Birgitta Euroopa kolmandaks naiskaitsepühakuks.

Lisainfo: www.sanctabirgitta.com