Põhjalik ja hoolikas Asta Põldmäe

Loovad inimesed on huvitavad igas vanuses. Verinoorena üllatavad nad oma ootamatute mõttekäikude ja kummaliste (teinekord ehk vähestest elukogemustest tulenevalt enesekindlate) üldistustega, keskikka jõudes oskusega tuua tavalisest maailmast ebatavalisi sõnumeid. Mida aeg edasi, seda enam kurdetakse ajapuuduse üle, sest uljast korilasest, kes kergel käel nopib tee äärest vilju ja marju, kujuneb ajapikku paikne ja põhjalik maaharija.

Asta Põldmäe on aga minu mäletamist mööda olnud tasakaalukas ja põhjalik juba oma esimeste ridade kirjapanekust alates.

Seda põhjalikkust ja hoolikust sõna ja mõttega ümberkäimisel pole suutnud kahjustada isegi mitte ajakirjanikutöö... kuigi jah, 1960. aastate Tartu Ülikooli žurnalistidiplom andis kaasa ikka korraliku filoloogikoolituse.

Aga niisama vaoshoitud nagu praegu Loomingu autoritega suheldes ja käsikirju toimetades, oli noor ja väga ilus tudeng Asta – tollal veel Hiir – almanahhi Noorte Looming kirjasaatjate esimesel talvekohtumisel.

Ega see väga ammu toimunudki – vist 1964. aastal... Andres Jaaksoo käivitatud käsikirjalise noortealmanahhi toimetuse aadressiks oli Koigi võitööstuse asemel saanud just Tartu Pälsoni tänava internaat ja «vanade» (keskkooliõpilastest) autorite kõrvale oli tulnud hulk Andrese kursusekaaslasi, teiste hulgas ka Asta.

Kokkutuleku kavas oli lisaks kõigele muule ka ühine teatrikülastus: «West Side Story», milles Mariana säras noor Helgi Sallo ja mis pani meid Estonia treppidest alla tulles tuliselt vaidlema ja arutlema – ainult Asta vaatas tõsiselt igale hääletõstjale otsa ega lausunud sõnagi.

Samasuguse tähelepanelikkusega kuulas ta kõigi teiste esinemist ka Otepää kokkutulekul – siis oli kampa võetud juba ka noor kirjandusteadlane Jaak Põldmäe. Ausalt öeldes tekitas see tõsine ja juurdlev pilk algul veidi kõheda olemise, nagu oleksid käitunud lapsikult, tormakalt ja läbimõtlematult... Ent kui veidi hiljem Astaga jutuotsale sain, olin rabatud sellest, kui põhjalikult oli ta kõigi mõttevälgatuste üle järele mõelnud ja kui täpselt oskas ta oma arvamust sõnastada, riivamata teisiti mõtleja enesetunnet.

Asta novelle lugedes aiman, et see põhjalik ja tõsine pilk on endasse võtnud nii mehi, naisi kui ka lapsi, nii puid kui ka rohtu, nii muusikat kui ka vaikust. Nii nagu koolitundides määratleti esemete keemilisi ja füüsikalisi omadusi, teeb kirjanik endale selgeks inimeste maailma mõttelisi ja tundelisi väärtusi – üles kiitmata ja hukka mõistmata, ainult aimamisi ilusat imetledes ja inetut osadeks lammutamisega pisendada püüdes. Kõik on loodus...

Küllap seepärast ongi Asta Põldmäe novellides vähe dialoogi, et autor on põhjalikult sisse elanud paljudesse rollidesse ning ühendab neid oma isikus: ka nüüdseks juba klassikaks saanud lastejuttu «Sügisjooniku seeme» lugedes näib, et kirjanik on olnud nii õun kui ka õunapuu, nii sügis ise kui ka lapsed, kes «ragistasid rutuga külma vilja, ja viskasid südamed sinnasamma». Lõhnad, värvid, tunded ja temperatuurid, mis tõsise pilgu läbi põhjalikult enesesse võetud, jäävad seniks kirjutajasse peitu, kuni on endale õiged sõnad, lähedased laused leidnud.