Kommentaar: Pensionid ja Euroopa Liit

Lauri Leppik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS lõpetas hiljuti riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi viidud uurimuse «Euroopa Liidu ühiste pensionieesmärkide mõju Eesti pensionisüsteemile». ELis on paar aastat tagasi lepitud kokku 11 ühises eesmärgis, millele liikmesriikide pensionisüsteemid peaksid vastama. Need eesmärgid kajastavad kolme keskset põhimõtet.

Esiteks peavad pensionisüsteemid täitma sotsiaalseid eesmärke – vältima vanemaealiste inimeste langemist vaesusse, aitama säilitada pensionieelset elatustaset, edendama põlvkondadevahelist ja põlvkonnasisest solidaarsust.

Teiseks peavad pensionisüsteemid suutma võetud kohustusi kanda ka aastate pärast. Selleks on oluline kõrge tööhõive tase, varajase pensionile siirdumise vältimine, usaldusväärne eelarvepoliitika jm. Kolmandaks peavad pensionisüsteemid suutma kohanduda muutuvate oludega, näiteks demograafiliste muutustega, olema läbipaistvad ning tagama meeste ja naiste võrdse kohtlemise.

ELi lähenemine pensionipoliitikale on tähelepanuväärne seetõttu, et üritatakse leida tasakaalu mõneti vastandlike sotsiaalsete ja finantsiliste eesmärkide vahel. On selge, et kõrge sotsiaalne kaitse maksab rohkem, rahvastiku vananemise kontekstis kergitab see aga küsimuse jätkusuutlikkusest.

PRAXISe uurimuses analüüsiti, kuidas Eesti pensionisüsteem nende erinevate eesmärkide valguses paistab. Aluseks võeti need indikaatorid ehk mõõdupuud, mille alusel EL on otsustanud pensionisüsteeme hinnata. Võib mõneti ootamatu olla, et ELis kokkulepitud suhtelise vaesuspiiri järgi on 65-aastaste ja vanemate isikute vaesusrisk Eestis madalam seniste EL liikmesriikide keskmisest. See ei tähenda mõistagi, et Eesti pensionärid on oma Euroopa eakaaslastest jõukamad.

Samas näitab see, et läänepoolsemates riikides on pensioniealiste inimeste tulud märksa rohkem diferentseeritud kui Eestis – ELis on jõukaid pensionäre, aga samas on mõneski ELi riigis suhteliselt palju ka neid pensionäre, kes oma tulude poolest jäävad ühiskonna vaesemate liikmete hulka. Eestis on seni pensionierinevused aga suhteliselt väiksed – vähe on jõukaid pensionäre, ent vähe on ka neid, kes oma sissetulekute järgi kuuluvad ühiskonna kõige vaesemasse viiendikku.

Keskmiselt on pensioniealiste inimeste tulud siiski madalamad kui noorematel inimestel. Võttes aluseks sellised mõõdupuud nagu üle 65-aastaste keskmise tulu suhe alla 65-aastaste keskmisse tulusse või keskmise palgaga töötaja pensioni suhe tema enda varasemasse töötasusse, jääb Eesti peaaegu kõigile senistele ELi liikmesriikidele alla. Vaadates pensionikulude osakaalu SKPs, näeme, et senisest 15 liikmesriigist kulutavad pensionidele Eestist vähem kaks riiki – Suurbritannia ja Iirimaa.

Kõrged pensionikulud teevad Euroopa riikidele rahvastiku vananemise kontekstis aga parajat peavalu. Nii on Eesti ees seisvad pensioniprobleemid oma olemuselt ka mõneti erinevad Lääne-Euroopa riikide probleemidest. Ilmselt ei ole kõrged pensionikulud mitmes n-ö vana Euroopa riigis finantsiliselt jätkusuutlikud. Samas on mitme riigi puhul küsimus, kuidas kulusid kärpida nii, et pensionäride vaesusrisk ei suureneks.

Eesti pensionisüsteemi finantsiline jätkusuutlikkus on parem kui paljudel ELi liikmesriikidel, samas on küsimusi sotsiaalse jätkusuutlikkuse suhtes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles