Tallinn on Aegna saarega hädas. Imelikke radu pidi on see lapike ühest servast soostunud ja niisket, teisest servast aga künklikku ning liivast maad sattunud Tallinna kesklinna osaks. Kui sama loogikat järgida, võiks nimetada ka näiteks Võrtsjärve üheks Läänemere eraldiasuvaks laheks. Ja miks ei võiks sel juhul ka Peipsi järvest kerkiv Piirissaar olla üks Tartu linnaosa?
Saar kesklinnas
3. juuni 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on pealinna rannast vaid kitsa musta kriipsuna paistev Aegna täpselt niisama palju Tallinn, kui on Venemaa osa ajalooline saksa linn Königsberg, mille vallutajad Kaliningradiks nimetasid.
Ka Tallinna ja selle poolt koloniseeritud Aegna vahele jääb «teine riik» Viimsi vald. Viimsi valla sees on aga Aegna-teel takistamas veel mitu väikest «vürstiriiki». Ekspresidendi Lennart Meri tarastatud Kabelineeme ots, sealt edasi linnurahva poolt tihedalt asustatud Kumbli laid ja enne Aegnat kohaliku tähtsusega ettevõtja Aivar Osa valdusse jõudnud Kräsuli saar.
Vaatamata geograafilisele ebakõlale kavandab Tallinn aga suurejoonelist invasiooni üheksa ruutkilomeetri suurusele Aegnale, olgu siis praegusele sarnase puhkemaastiku, vormeliraja, elamurajooni või lõbukeskusena. Kavandites ripuvad taeva all (huvitav küll, mille küljes?) köisteed ja merelt võidetud maad mööda roomab Aegnale hiigelsild.
Lihtne on «kleepida» arvutis saare merevaatele köisteel libisevaid reisigondleid või merel purjetavaid laevu, mis panevad kogenud purjetaja ahastama, sest liiguvad igaüks eri suunast puhuvas tuules.
Nagu need Lendavate Hollandlastena liikuvad laevad, uitavad saare ümber vabalt ka linnaisade mõtted. Nad ei tea isegi, mis see õige oleks, sest muidu ju ideekonkurssi ei korraldaks. Keegi pole mõelnud sellele, kas ehitada midagi saare jaoks või kasutada saart millegi ehitamise jaoks. Tundub, et tegu on sooviga iga hinna eest midagi teha, isegi kui see on mõistuse- või loogikavastane.
Kujutlege end kulgemas oma kodust Aegnalt linna tööle talvises lumetuisus olgu siis ülipikal tuulisel sillal või köisraudtee gondlis. Meie kliimas on väikesaar enamasti siiski suvine elu- ja tegevuspaik. Veel vähem masside magnet.
Esmalt peaks linnavõim endale selgeks tegema, kas tegu saab olema ehitusplatsiga, mis lükatakse vaatamata seal asuvale maastikukaitsealale ning merekindluse varemetele kopaga siledaks ja tehakse valmis midagi täiesti uut (nagu kunagine Naissaare pilvelõhkujate idee) või «istutatakse» hooned tulevikus saarele arvestusega, et seal jääb ruumi ka eelmisel aastal pesa pununud merikotkale, hiiglaslikele pöidlajämedustele nälkjatele ja verejanuliste sääskede parvedele.
Kui meenutada uudiseid Tallinna rahakoti kehvast tervisest, mis ei lase tänavaaukegi lappida, siis peaks soovima linnaisadele eelkõige tervet mõistust, et avada esmalt üks igapäevaselt toimiv laevaliin ning korralik supelrand koos kaljaleti ja vetelpäästega.