Ühel häälel ja ühel meelel

Margus Kiis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Muidugi on laulupidu Eesti moodi iseenesest anakronistlik ja mõneti kunstikõrvaline nähtus. Põhimõte pärineb üle-eelmise sajandi Saksamaalt, kui vabariiklaseks või demokraadiks olemise eest võis otsejoones türmi saata - oli ju laulukooris käimine legaalne koosoleku viis ning proovides sai kambakesi ka muusikaväliseid asju arutatud.

Laulupeod, kus kümned koorid ja sajad inimesed laulsid ühel häälel ja ühel meelel, olid rohkem jõudemonstratsioonid kui kultuurisündmused.

Sama põhimõtte võtsid 1860. aastatel ehk siis rahvuslikul ärkamisajal üle ka eestlased. Ja meie ajalugu on juba kord selline, et laulupidudega end poliitiliselt manifesteerida on meil tulnud enamjagu sellest 135 aastast, kui meil see traditsioon on kestnud.

Aga nüüd on Eesti ametlikult iseseisev, milleks seda nüüd vaja on? Miks on amatöörkooride tsentraalselt reglementeeritud kokkutulekud meil ikkagi nii tähtsad ja pidulikud sündmused? Kas kujutaksite ette näiteks suurt rokkansamblite kokkutulekut, kus kõik bändid roniksid lavale ja esitaksid korraga Rannapi-Arderi «Eile nägin ma Eestimaad»?

Esiteks on muidugi tegemist teatud mõttes nostalgianähtusega. Oli hämmastav, kui täpselt oli osatud nüüdsel Tartu laulupeol korrata seda vana head, peamiselt nõuka-ajal välja kujunenud laulupeomeeleolu. Mitte just väga eestilik rongkäik läbi linna, siis kogunemine laulukaare juurde, tule süütamine, Lüdigi-Kuhlbarsi «Koit» ja riigihümn, sütitavad kõned poliitikutelt. Pateetilised (isegi tobedad) vahetekstid.

Platsil sebib rahvamass, suur osa naljakates rahvariietes. Ringi tormavad lapsed, murul peavad kümned pered piknikut. Šašlõkiving, nänniäri. Muidugi kostab selle melu taustaks koorilaul, kuid ega see ole vist kõige tähtsam. Repertuaar ju üpris samasugune, nagu juba iidamast-aadamast, ainult laule Leninist asendavad poplaulude mugandused. Lõpetuseks pärjad, koorijuhtide õhkuviskamised, tänamised ja kulminatsiooniks muidugi Ernesaksa-Koidula «Mu isamaa on minu arm», mille peale (peaaegu) kõik tõusevad püsti.

Igatahes 26. juunil 2004 see kõik toimis! Rahva meeleolu oli laulupeo lõpuks nii lahe, et jätkamine suuresti samuti anakronistlikuvõitu simmaniga sobis eeskava jätkuks ideaalselt!

Aga asi pole õnneks ainult nostalgias. Laulupidu on vist ainuke eestlaste rahvuslik traditsioon, mis meid nii massiliselt kokku kutsub. Tema konkurentideks on vaid õllesummer ja muud sellised roppused.

See on ka üks väheseid nabanööre Euroopa kollektiivsuse vaimuga, sest kirikus me ei käi, jalgpallist suurt ei huvitu, ametiühinguteks ei koondu. Laulupidu aga näitab, et kuigi individualistid ja nii edasi, võime peaaegu et asja ees teist taga ikka kord või paar korda aastas kokku tulla, isetult laulda ning olla ühel häälel ja ühel meelel. Peaaegu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles