Kuidagi õigem, ausam ja muhedam oleks öelda, et kõik see asi seal tagahoovis leiab aset suure ühise tegutsemisena. Ei tahakski õigupoolest määratleda, kes on lavastaja, kes näitlejad, kes kunstnik ja kes vaatajad.
Tagahoov liidab kõik ühtsesse näitemängu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik, kes tagahoovi on sattunud ja satuvad, justkui kuuluvad kohe ühtsesse (näite)män-gu, mis algab tegelikult juba siis, kui ollakse veel teel. Sinna tagahoovi. Juba siis on võimalik näha mõningaid tegelaskujusid tuterdamas Tähe tänaval, viinapudelid käes.
Mõjub kui vihje, et tulekul on üks mahlakas rahvatükk.
Enne etendust on tagahoovis kõikjal sagimist-siblimist. Näitlejad ja publik läbisegi. Õhkkond meeldivalt ärev.
Lagunenud majad
Mõlemal pool publiku istumiskohti on lagunenud majad, mida otseselt elamiseks enam vahest ei kasutata. Kahekorruseline kivimaja ja kahekorruseline puukuur selle küljes on põhilised mängukohad.
Puukuur on nimetatud Willa Hortensiaks, kus elutsevad, joovad ja laulavad maalermeister Trei (Leo Hernits), kärner Soin (Urmas Kalla) ja plekksepp Trumli-Sass (Aivo Tuul).
Nende hulgas oli terve esietenduse vältel ka Aljoa. Ah et mis Aljoa? No lihtsalt Aljoa, kes tegelikult elab küll kõrvalmajas, nagu selgus, aga eks etenduse keskel ole ikka põnevam olla kui kodus konutada.
Kivimajas elavad ja selle ümbruses tegutsevad nii-öelda põhiintriigitsejad: endine ohvitser Belski (Oleg eludkov), hiromant Pastelli (Toom Õunapuu), kingsepp Kapral (Peeter Novoseltsev), Menusk (Aare Vider) jt.
Terve etenduse vältel avatakse ja suletakse kivimaja aknaid ja prõmmitakse ustega, nii et krohv lendab.
Akendesse vaadates on näha, mis elu igas korteris käib kus nõiutakse, kus juuakse ohjeldamatult, kus vägistatakse ja kus kuulatakse lihtsalt pealt kõiki vestlusi, mis maja ees käivad.
Suur avatud aken
Tagahoovi elu ongi kui üks suur avatud aken, kuhu kõik sisse võivad kiigata. Kusjuures etendust saab vaadata ka lagunenud vastasmaja (mis jääb publikule mõeldud pinkide taha) akendest, et seeläbi veel rohkem ümbrusega ühte sulada.
Kui 5. juuli õhtul sealsamas tagahoovis proovi vaatasin, siis tundus, et see elu käib seal juba ammu, et see teater elab seal oma tegelastega juba pikka aega, elab oma elu ja hingab tagahoovi majade, puude ja põõsastega kokku.
Võiks öelda, et «Tagahoovis» on etendunud juba sadu ja sadu kordi, enne kui Vilde Teater koos lavastaja Raivo Adlasega selle ette võttis. Karlovas jalutades ja mõnesse teise tagahoovi sisse põigates võib eest leida samasuguseid tegelasi ja sündmusi.
«Tagahoov» on vabaõhuetendus mitte ainult ses mõttes, et tegevus, näitlejad ja vaatajad on vabas õhus, vaid kõik, mis seal ümberringi vabas õhus toimub, on osa ka etendusest. Kui tuvi lendab katusele, vaatavad seda kõik, nii näitlejad kui publik. Ja tuvi vaatab vastu.
Kõik kordub
«Tagahoovi» tegelased oma olemuselt ja see eluolu, mis Luts oma jutustuses kujutab, on jäänud erinevates ühiskonnakordades põhijoonelt samaks. Tagahoovides kõik kordub ja kestab.
Samamoodi kestab näitemänguharrastus, mida Tähe tänava tagahoovis tehakse rõõmuga ja mida seetõttu on rõõm vaadata. Kõik on loomulik ja ehe. Ka mõned ülemängimised näiteks.
Kuna keskkond, tegelased ja teatritegemine mõjuvad loomulikult ja isekulgevalt, siis on see märk, et lavastaja Adlase töö Vilde Teatri trupi ja Lutsu jutustusega sisaldab mingit väga olulist orgaanilist alget, mis teeb Vilde Teatri uue alguse lootusrikkaks.
Esietendus «Tagahoovis»
Tähe tänav 37 tagahoovis esietendus 7. juulil Oskar Lutsu «Tagahoovis», mille on näidendiks kirjutanud ja lavastanud Raivo Adlas.
Projektijuht Ly Brikkel, kunstnik Ene Luik-Mudist, liikumisseade Heli Kohvilt.
Mängivad näitemänguseltsi Vilde Teater näitlejad (vt täpsemalt netiaadressil www.hot.ee/vildeteater/).
Lavastus etendub algusega kell 19 täna, 13., 15., 18., 20., 22. ja 28. juulil.