«Ilufilosoof» Stolovitši viljakas pensionipõlv

Rein Veidemann
Rein Veidemann

Eile oma seitsmekümne viiendat sünnipäeva tähistanud Tartu ülikooli emeriitprofessor, Eesti juhtivamaid esteetikuid Leonid Stolovitš tunnistab Postimehele antud intervjuus, et esteetikaga tegelemine on kompromiss luule ja filosoofia vahel. Kunagi luuletajaks pürginud Stolovitši mälestusteraamat «Kohtumised eluradadel» on sügisel ilmumas eesti keeles.

Professor Stolovitš, kuidas te jõudsite oma filosofeerimisaine, «kauni» mõiste juurde?

Juba üliõpilaspõlves tegelesin esteetikaga. Esteetikaga sellepärast, et Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonda astudes oli mu eesmärgiks saada mitte filosoofiks, vaid poeediks. Õpiaastad sattusid aga Stalini aega.

On omamoodi irooniline, et ülikool, milles õppisin, kandis Ždanovi nime. Luuletamine jäi sinnapaika. Ja esteetika oli mulle kompromissiks luule ja filosoofia vahel. Keskendusin «kauni» problemaatikale, mida nõukogude esteetika polnud käsitlenud.

Arvati, et esteetika objektiks on ainult kunst. Mina lähenesin aga sellele traditsioonilisel viisil, niisiis mitte nõukogude marksismis tavaks saanud positsioonilt, vaid lähtusin esteetikast kui iluõpetusest.

Juhtuski nii, et osutusin nõukogude esteetikas üheks esimestest, kes «kauni» problemaatikat käsitles. Minu sellealased kirjutised ilmusid aga esmakordselt Eestis, ajakirjas Looming 1954. aastal.

Kuidas teil õnnestus vältida dogmaatilist lähenemist ja ametlikke ettekirjutusi filosoofiaõpetuses?

Spetsiaalselt ma muidugi sellele ei pühendunud. Mul oli mõnevõrra lihtsam, sest tee, millele olin asunud, polnud veel «tsementeeritud» marksistlik-leninistliku kaanoniga. Kui mu artiklid ilmuma hakkasid, sattusin aga küllaltki terava kriitika alla.

Arvati, et küsimus, millega tegelen, ongi just see, mis jääb väljapoole marksismi-leninismi. Ise ma küll nii ei arvanud. Vastupidi – nagu kuuekümnendate põlvkond, nii ka mina püüdsin avastada noort Marxi. See tähendab seda Marxi, kes ise polnud veel marksist. Marxi õpetus läheb mulle praegugi korda. Marxi õpetusel ja marksismil on suur vahe.

Kümme aastat tagasi ilmus teil paljude varasemate raamatute krooniks teos «Ilu – Headus – Tõde: käsitlus esteetilise aksioloogia ajaloost» (Moskva, 1994). Kas see on tõestus teie huvist nn igavikuliste kategooriate vastu? Kas nende mõistete vahele võib panna võrdusmärgi?

Esteetikast edasi minnes jõudsingi aksioloogia ehk väärtusõpetuse juurde. Kõnealune teos peegeldabki seda. Pealkirjas on nimetatud kategooriad, milles väärtused teatud viisil esile tulevad: headus kui moraali väärtus, tõde kui tunnetusväärtus ja esteetiline väärtus kui ilu. Muidugi on tegemist filosoofilise arutluse seisukohast «igavikuliste» mõistetega, millele kanooniline marksism omal ajal ei halastanud. Mind aga huvitas just see «igavikulisus».

Niipalju kui mina teid tunnen, kuulute nende õpetlaste hulka, kellele filosoofia on eeskätt looming. Kas võite seda kinnitada?

Tänan teid selle tähelepaneku eest. Olen isiklikult tõesti vähemalt püüelnud selle poole, et filosoofiagi oleks võetav loominguna. Muide, just eile lõpetasin uue raamatu, mille kirjastamiseks sain toetust Eesti Teadusfondilt. Selles raamatus, mis kannab pealkirja «Pluralism filosoofias ja pluralismi filosoofia», analüüsingi kõnealust probleemi.

Nõukogude ideoloogilises süsteemis ei saanud ega tohtinudki filosoof midagi uut anda, sest marksismi-leninismi klassikud olid juba kõik paika pannud. Neid võis vaid korrata ja propageerida. Sellel teosel on minu jaoks programmiline tähendus.

Vaatamata nõukogudejärgsetele tohututele muutustele, olen mina säilitanud oma vaadete põhialuse, milleks on asjaolu tunnistamine, et filosoofia ei jagune olemuselt materialismiks ega idealismiks. Niimoodi võib ka üldistada, aga on siiski suur hulk filosoofilisi kontseptsioone, mis ei mahu sellise liigituse alla. Olen ise olnud pluralist.

Nagu näha, filosoofi jaoks ei eksisteeri pensionipõlve?

Tundub, et viljakus on mul isegi kasvanud, kuigi tervis seab omad piirid. Ilmumas on viimase kümne aasta töö vili «Vene filosoofia ajalugu» ja kirjastus Ilo annab loodetavasti veel sel aastal eesti keeles välja minu raamatu «Kohtumised eluradadel».

Olen õnnelik inimene, sest see, mis teistele on hobiks, on mulle ühtaegu nii töö kui puhkus. Kui ma midagi ei tee, siis väsin hoopis rohkem kui tööd tehes.

Kirjuta toimetajalePrindi
Kahtlustus: Kajar Lember oli osaline hiigelkelmuses
Sisuturundus
naine24
Päevakava
Just nüüd
26Mai Portreefilm legendaarsest Eesti filmimehest - «Jüri»>
Täna10:00
26Mai Postimees teeb otseülekande selge kommunikatsiooni seminarist>
Homme08:45
27Mai Nordic Digital Day>
Homme11:00
27Mai Postimehe otsepilt: nädalavahetusel selgub Tour of Estonia võitja>
Viimased uudised
TarbijaKõik
VideoKõik
Teadus ja tehnikaKõik
MajandusKõik
MaailmKõik
SportKõik
NaineKõik
TervisKõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
MaaeluKõik
TallinnKõik
Tartu PostimeesKõik
48h populaarsemad teemad
Tänane lehtKõik
ArvamusKõik
KultuurKõik
ReisKõik
KoduKõik
LemmikKõik
VIIMASED GALERIID
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Eda-Ines Etti

35

Eda-Ines Etti

laulja

Endel Tulving, 89

psühholoog ja filosoofiadoktor

Eero Loone, 81

filosoof

Enno Tamm, 56

poliitik

Peeter Paenurm, 49

vaimulik

Tuuli Roosma, 41

telesaatejuht

Horoskoop
SetomaaKõik
60 PLUSSKõik
Arhiiv
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE