Arhiiv

«Ilufilosoof» Stolovitši viljakas pensionipõlv

Eile oma seitsmekümne viiendat sünnipäeva tähistanud Tartu ülikooli emeriitprofessor, Eesti juhtivamaid esteetikuid Leonid Stolovitš tunnistab Postimehele antud intervjuus, et esteetikaga tegelemine on kompromiss luule ja filosoofia vahel. Kunagi luuletajaks pürginud Stolovitši mälestusteraamat «Kohtumised eluradadel» on sügisel ilmumas eesti keeles.

Professor Stolovitš, kuidas te jõudsite oma filosofeerimisaine, «kauni» mõiste juurde?

Juba üliõpilaspõlves tegelesin esteetikaga. Esteetikaga sellepärast, et Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonda astudes oli mu eesmärgiks saada mitte filosoofiks, vaid poeediks. Õpiaastad sattusid aga Stalini aega.

On omamoodi irooniline, et ülikool, milles õppisin, kandis Ždanovi nime. Luuletamine jäi sinnapaika. Ja esteetika oli mulle kompromissiks luule ja filosoofia vahel. Keskendusin «kauni» problemaatikale, mida nõukogude esteetika polnud käsitlenud.

Arvati, et esteetika objektiks on ainult kunst. Mina lähenesin aga sellele traditsioonilisel viisil, niisiis mitte nõukogude marksismis tavaks saanud positsioonilt, vaid lähtusin esteetikast kui iluõpetusest.

Juhtuski nii, et osutusin nõukogude esteetikas üheks esimestest, kes «kauni» problemaatikat käsitles. Minu sellealased kirjutised ilmusid aga esmakordselt Eestis, ajakirjas Looming 1954. aastal.

Kuidas teil õnnestus vältida dogmaatilist lähenemist ja ametlikke ettekirjutusi filosoofiaõpetuses?

Spetsiaalselt ma muidugi sellele ei pühendunud. Mul oli mõnevõrra lihtsam, sest tee, millele olin asunud, polnud veel «tsementeeritud» marksistlik-leninistliku kaanoniga. Kui mu artiklid ilmuma hakkasid, sattusin aga küllaltki terava kriitika alla.

Arvati, et küsimus, millega tegelen, ongi just see, mis jääb väljapoole marksismi-leninismi. Ise ma küll nii ei arvanud. Vastupidi – nagu kuuekümnendate põlvkond, nii ka mina püüdsin avastada noort Marxi. See tähendab seda Marxi, kes ise polnud veel marksist. Marxi õpetus läheb mulle praegugi korda. Marxi õpetusel ja marksismil on suur vahe.

Kümme aastat tagasi ilmus teil paljude varasemate raamatute krooniks teos «Ilu – Headus – Tõde: käsitlus esteetilise aksioloogia ajaloost» (Moskva, 1994). Kas see on tõestus teie huvist nn igavikuliste kategooriate vastu? Kas nende mõistete vahele võib panna võrdusmärgi?

Esteetikast edasi minnes jõudsingi aksioloogia ehk väärtusõpetuse juurde. Kõnealune teos peegeldabki seda. Pealkirjas on nimetatud kategooriad, milles väärtused teatud viisil esile tulevad: headus kui moraali väärtus, tõde kui tunnetusväärtus ja esteetiline väärtus kui ilu. Muidugi on tegemist filosoofilise arutluse seisukohast «igavikuliste» mõistetega, millele kanooniline marksism omal ajal ei halastanud. Mind aga huvitas just see «igavikulisus».

Niipalju kui mina teid tunnen, kuulute nende õpetlaste hulka, kellele filosoofia on eeskätt looming. Kas võite seda kinnitada?

Tänan teid selle tähelepaneku eest. Olen isiklikult tõesti vähemalt püüelnud selle poole, et filosoofiagi oleks võetav loominguna. Muide, just eile lõpetasin uue raamatu, mille kirjastamiseks sain toetust Eesti Teadusfondilt. Selles raamatus, mis kannab pealkirja «Pluralism filosoofias ja pluralismi filosoofia», analüüsingi kõnealust probleemi.

Nõukogude ideoloogilises süsteemis ei saanud ega tohtinudki filosoof midagi uut anda, sest marksismi-leninismi klassikud olid juba kõik paika pannud. Neid võis vaid korrata ja propageerida. Sellel teosel on minu jaoks programmiline tähendus.

Vaatamata nõukogudejärgsetele tohututele muutustele, olen mina säilitanud oma vaadete põhialuse, milleks on asjaolu tunnistamine, et filosoofia ei jagune olemuselt materialismiks ega idealismiks. Niimoodi võib ka üldistada, aga on siiski suur hulk filosoofilisi kontseptsioone, mis ei mahu sellise liigituse alla. Olen ise olnud pluralist.

Nagu näha, filosoofi jaoks ei eksisteeri pensionipõlve?

Tundub, et viljakus on mul isegi kasvanud, kuigi tervis seab omad piirid. Ilmumas on viimase kümne aasta töö vili «Vene filosoofia ajalugu» ja kirjastus Ilo annab loodetavasti veel sel aastal eesti keeles välja minu raamatu «Kohtumised eluradadel».

Olen õnnelik inimene, sest see, mis teistele on hobiks, on mulle ühtaegu nii töö kui puhkus. Kui ma midagi ei tee, siis väsin hoopis rohkem kui tööd tehes.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
seakatk teeb laastamistööd
Sponsoreeritud artiklid
päevateemad
kas eesti seakasvatuse päevad on loetud?
Gallup

Kas oled lärmavale naabrile politsei kutsunud?

Küsitluses on osalenud 2386 inimest
Soome MM-ralli
katk levib
kirev gloobus
arvamusplats
kirev gloobus
Päevakava
Ülehomme11:30
1Aug Otseülekanne: Seto kuningriigi päeva avatseremoonia>
Ülehomme16:20
1Aug Jälgi Postimehe ülekandest setode ülemsootska valimist>
Viimased uudised
TervisKõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
48h populaarsemad teemad
MaailmKõik
TarbijaKõik
ArvamusKõik
VIIMASED GALERIID
SetomaaKõik
Postimees PlussKõik
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Priit Pullerits

50

Priit Pullerits

ajakirjanik

Ivi Drikkit, 73

ajakirjanik

Kadi Alatalu, 73

televisioonitöötaja

Rein Loik, 65

Tallinna Lennujaama juhatuse esimees

Zoja Järg, 63

moekunstnik

Ervin Õunapuu, 59

kirjanik, filmilavastaja, teatrikunstnik ja kunstnik

Igor Garšnek, 57

helilooja

Laine Randjärv, 51

poliitik ja koorijuht

Ave Vardja, 44

võistlustantsija

Marko Asmer, 31

autovõidusõitja

Horoskoop
Tartu PostimeesKõik
60 PLUSSKõik
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja minuloodus18 galeriist