Latiinod kujundavad Ameerikat ümber

Viimase kümnendi jooksul toimunud latiinode immigratsioonibuumi ajal saabunud uusameeriklased kujundavad ümber mitte üksnes USA etnilist, vaid ka poliitilist palet.

Läinud nädalal reas USA edelaosariikides tuuritades hoovas ümbrusest mitte ainult tulist kõrbehingust, vaid ka kuumust Ameerika lõunapiiride tagant. Poesiltidel domineeris kohati hispaania keel. Ajalehelettidel tõmbas pilku rohke latiinodele mõeldud pressivalik. Tundus, et vähemalt ühes igast kolmest-neljast restoranist pakuti mehhiko kööki ja raudreeglina selle juurde käivaid margariitasid.

Latiinod USA tulevik

Too pilt, mis Arizonas, Nevadas ja Californias avanes, võib tegelikult olla pilt Ameerika tulevikust. Rahvaloendus näitas, et latiinosid elab siin üle 35 miljoni ning nende arv on vaid kümne aastaga kasvanud tervelt poole võrra.

Latiinosid on juba rohkem kui mustanahalisi – varem suurima vähemuse tiitlit hoidnuid – ja poole sajandi pärast võib see temperamentselt kasvav grupp isegi valgetega konkureerima hakata.

Arutelud selle üle, milline hakkab olema hispaaniakeelse uusimmigratsiooni mõju USA identiteedile, on kestnud juba aastaid. Esmalt muidugi keele küsimus – kas hispaania keelel peaks inglise keele, USA mitteametliku riigikeele kõrval olema võrdne positsioon? Teiseks – kas latiinod on valmis amerikaniseeruma või eelistavad jääda oma naabruskondadesse, oma imporditud kultuurikeskkonda ja mitte seguneda?

Häälekalt sekkus sel kevadel debatti Harvardi professor Samuel Huntington, kes varem on tsivilisatsioonide kokkupõrkest rääkinud ida ja lääne näidete varal. Professor nentis ajakirjas Foreign Policy, et latiinod keelduvad assimileerumast.

Ennekõike teevad muret mehhiklased, kes auklikust lõunapiirist hordidena Ameerika unistuse poole murravad ning jäävad illegaalsete immigrantidena elama oma enklaavidesse, peamiselt edelaosariikides ja Californias, aga ka näiteks New Yorgis, kus latiinode arvu kasv on praegu edestamas kõigi teiste etniliste gruppide oma.

Latiinode seas on need väited tekitanud rohkesti vastulauseid. Huntington püüab meid näidata kui Ameerika elust eemalseisjaid, nurisevad kriitikud. Los Angeles Times kirjutas samas sel nädalal, kuivõrd raske assimileerumisprotsess tegelikult paljude latiinode jaoks on. «Ingliskeelseid sõnu on raske hääldada, inimesed naeravad,» kurtis 15-aastane Sergio Sanchez. «Kui ma oleksin noorem, oleks lihtsam.»

Kohanemine on raske

Latiinode üha kasvavat tähtsust Ameerikas mõistetakse selgelt ka USA poliitikas. Erinevalt paljudest teistest suurimmigratsioonilainete ajal saabunuist, näiteks II maailmasõja järel tulnud idaeurooplastest, on hispaaniakeelne Ameerika aga veendunult demokraatide leeris.

Vabariiklaste jõupingutused neid endi sekka saada on seni olnud suhteliselt ebaedukad, sest enamik latiinodest ei pea Iraagi sõda õigustatuks ning president Bushi poliitikat tervikuna toetab neist vaid kolmandik. Enam kui välispoliitika pakuvad uusimmigrantidele pinget igapäevaelu küsimused: haridus, töökohad, tervisekindlustus – teemad, mis on vaesemate ameeriklaste huvide eest seista lubavate demokraatide platvormi keskmes.